Sissejuhatuseks.
Süvaanalüüsi siit ei tule – see läheks liiga pikaks (s.t. veel pikemaks :P) ja ilmselt ei saaks kunagi valmis. Praegusel hetkel on selle postituse alustamisest vist juba 2 või 3 kuud möödas, enam ei mäletagi, millal see plaani sai võetud.
Mu Feedly listis on üsna suur hulk blogisid (nendest osad toon ka allpool välja), aga reaalselt loen ma neist vast pooli. Ja väga vähe on neid blogijaid, kelle puhul iga postituse läbi loen. Lemmikute list on ka kokku kuivanud. Kuidagi on nii läinud, et lemmikud enam viimasel ajal väga tihti ei blogi ja osad lemmikutest on reklaamikuradile terve käe andnud ja huvitavat sisu nad enam ei tooda eriti. Või on mingid asjad nende puhul häirima hakanud ja nad ei vääri enam kohta minu lemmikute listis.
Lisaks sellele, et teemad on igavad, on mu meelest väga tüütu see, kui 10 või rohkem blogijat kõik ühest ja samast teemast kirjutavad. Ja eriti “põnev”, kui blogijatel satuvad eriarvamused olema, siis läheb lausa kismaks – õigus on loomulikult sellel, kellel on rohkem lugejaid/fänne. Aga eks need intriigid olegi need, mis “müüvad”. Kuidagi on ju vaja neid bänneriklikkijaid enda küljes hoida.
Aga mis siis on need müstilised väärtused, mis blogi huvitavaks teevad. Ja mis on need asjad, mis mind, lugejana, eemale peletavad?
Miinustest:
- Suurima peletajana meenuvad kohe tootetutvustused ja sealhulgas loosimised, mida ma iialgi ei loe ja loosimistest osa ei võta. Erandjuhul loen, kui on tegemist mingi tootega, mida endalegi olen mõelnud osta, aga selliseid reklaame väga tihti ei kohta. Üldiselt ma lihtsalt ei avagi postitusi, mis on ilmselge reklaam. Samuti ei kliki ma kunagi bänneritel (vahel kogemata), kasutan nende vältimiseks Adblocki või siis õnneks Feedly kaudu lugedes näebki ainult postituse teksti ja pilte.
- Järgmisena tooks välja ringblogimise ehk originaalsuse puudumise. Pean silmas sellist stiili, kus üks algatab mingi teema ja siis kõik kirjutavad samast asjast, alustades oma postitust lausega “Blogija X kirjutas sellest, et … ” Ja edasi järgneb kas teemale kaasa kiitmine või siis vastupidise arvamuse põhjendamine. Edasi saavad kommentaatorid teema hambusse ja siis saavad vähem populaarsed teisitimõtlejad virtuaalset peksu.
- Õigekiri! Sellest olen tegelikult juba varem kirjutanud. Aga see on väga oluline. Mul on mõne muidu üsna loetava blogi osas tekkinud vastumeelsus, kui kogu tekst kubiseb kirjavigadest (kaasa arvatud hooletusvead) või vahel isegi üksikute õigekirjavigade puhul, kui need tunduvad mulle lihtsalt nii elementaarsed teadmised. Paar üsna tuntud blogijat pole isegi aastatepikkuse kirjutamisega õppinud ära, et korrektne on POTENTSIAALNE, KAHEKESI, KOLMEKESI, KIIGE PEAL. Ikka järjepidevalt kirjutavad “potensiaalne”, “kahekesti”, “kiigu peal”… Sõna “taigen” on ka kõrvakriipiv, kuigi EKI seda ei keela otseselt, aga soovitab siiski “tainas” kasutada. Igatahes, ei tohiks ju olla raske neid sõnu korraks Google’isse sisestada, lisada juurde lühend “eki” ja ongi vastus käes.
- Ja kohe üldse ei viitsi ma lugeda mingeid roosamanna blogisid, kus kõik tundub liiga hea, et olla tõsi. Minu jaoks on sellised blogid igavad ja võltsid.
- Labasus – kui teadlikult tehakse kellelegi oma sõnadega haiget ja nimetatakse seda aususeks. Kehtib teemade puhul, kus tegelikult võiks (minu arvates) pigem jätta oma arvamuse avaldamata. Näiteks lugesin just teemat, kus blogija lubas hakata solidaarsuslaikide (mis need veel on!?? ma panen “like” ikka vaid siis, kui tõesti minu silmis asi seda väärt on, seega pseudoprobleem kah veel) asemel hoopis inimestele kommentaare jätma, kui nende pildid on koledad, et miks nad postitavad sellist rämpsu. Ma seal blogis ei hakka seda kommenteerima, aga pani kulmu kergitama küll. Sest no esiteks, igaüks ise teab, mida oma FB lehele postitab ja teiseks, kes ütleb, et selle kommentaatori maitse see õige maitse on. Ma olen küll ja küll näinud näiteks, mismoodi tema ja ta mees riietub ja nad ise arvavad, et on jube stiilsed, aga minu meelest näiteks nende stiil kohati meenutab mingit klouni stiili. Samas, ma ei lähe seda neile ütlema, sest see on minu subjektiivne arvamus vaid ja see ei puutu üldse minusse, kuidas keegi riietub. Ja selle pika jutuga tahtsin öelda siis, et alati ei pea olema aus – võib lihtsalt vait olla ja mitte reageerida mingite võltslaikidega.
Plussidest:
- Intriigidest on üldiselt põnev lugeda – mõnikord on need nii uskumatud, et liigitaks need ulmekirjanduse valdkonda.
- Ausus ja avameelsus. Mulle meeldib, kui blogija julgeb ausalt igasugustest, ka piinlikest, teemadest kirjutada. Selline vabameelsus on kahtlemata pluss. Aga seda juhul, kui asi ei muutu labaseks.
- Sõnaseadmisoskus on suureks plussiks.
- Üks asi, mis mind köidab, on ka huumorimeel ja andekamad suudavad isegi oma elu halvimat päeva naljakalt kirjeldada. Seda saab ka sõnaseadmisoskusega ehk võrrelda.
- Plussiks on ka see, kui inimesel on huvitavaid lugusid, mida jagada.
- Originaalsus.
Valik blogisid, mida jälgin või jälgisin:
Üks minu suurimaid lemmikuid on Lipsuke. Võimalik, et üks põhjuseid on see, et tal suurem laps minu omaga üsna samaealine – vist on 3 kuud vanem ja sealt blogist saan vihjeid, mis mind varsti ees on ootamas:). Aga lisaks meeldib see, et ta kirjutab nii ausalt ja humoorikalt ja tundub ka inimesena hästi tore olevat. Ja pole täheldanud, et ta teiste ideid kopeeriks, vaid üks väheseid blogisid, kus on originaalseid mõtteid. Mingil hetkel, kui ma tema blogi avastasin, oli ta stiil natuke robustsem ja keelekasutus veidi kohmakam, aga seal on silmnähtav areng toimunud. Tal pole ka reklaam ja tootetutvustused tavablogimist veel ära söönud.
Seiklused ja jutud on üks parimaid blogisid vist. Inimene suudab isegi kanadest huvitavalt kirjutada, no see on juba tase.
Veel ühe superägeda blogi leidsin ükskord FB seinalt, keegi oli jaganud – eluabsurd nimelist blogi – see blogi väärib oma nime igati. Ja kirjutamisstiil on tollel autoril no nii kaasahaarv ja hea, et ei jõua ära oodata, millal jälle ilmub midagi. Kuna ta aga vist päriselu sündmusi kajastab, siis ei saa loomulikult loota, et päris iga päev selliseid jaburaid juhtumisi ette tuleb.
Üks uutest lemmikutest on Lilli blogi / Filtrita. Ma avastasin selle lingi hiljuti Malluka blogist ja jäin lugema. Ja kuskil lugemise keskel avastasin, et tean tema elukaaslast – tegid mu vennaga koos kunagi bändi. Eesti on ikka nii väike. Ja siis osalt selle kaudse tutvuse tõttu, aga suures osas mõnusa kirjutamisstiili pärast, olengi lugema jäänud ja liigitan ta julgelt oma lemmikute hulka. Mulle meeldib, et ta kirjutab ka probleemidest seoses raseduse ja beebindusega. Ja ma ei saa nendest kritiseerijatest üldse aru, kes hurjutavad, et mis ema see selline on, kes tahab oma aega või kes ei naudi igat hetke rasedusest/beebindusest. Minul oli rasedus küll kerge, aga beebindus ja lapsevanemaks olemine on minu jaoks päris raske. Aga noh, alati leidub neid, kes ei saa aru sellest, et inimesed on erinevad ja kogemused on erinevad. Ja siis on veel lihtsalt trollid, kes iga teema kohta midagi halba oskavad öelda.
Kristallist Elu on juba mõnda aega ka üks lemmikuid – tema puhul köidab tema kirjutamisstiil ja ühtlasi olen väga tihti tema mõtteavaldustega nõus, ehk et selline äratundmisrõõm ja hea on teada, et tegelikult siiski leidub teisigi, kes mingeid situatsioone minuga sarnaselt kogevad ja samamoodi mõtlevad. Viimasel ajal kirjutab harvem kahjuks.
Ühe vist vähem tuntud blogija, Destilleerija, avastasin kunagi ammu juhuslikult. Enam isegi ei mäleta, kelle blogis see link oli. Aga seal oli ka kuidagi mingi äratundmisrõõm ja mingid sarnasused mu enda eluga, mis mind paelus. Lisaks avastasin jälle, et Eesti on väike, sest mingist sissekandest lugesin välja, et ta tunneb ühte mu endistest korterinaabritest. Igatahes olen lugejaks jäänud, kuigi tema ka harva kirjutab.
Marimelli blogi suures osas täitsa meeldib, aga viimasel ajal on natuke miski häirima hakanud. Kirjutada Marileen oskab ja tagasi end eriti ei hoia vist, ehk et üsna avameelne on tema stiil, aga see avameelsus ja kriitika jätavad mõnikord lihtsalt labase ja ülbe mulje. No seesama solidaarsuslaikide teema oli sealt blogist pärit ja lisaks avaldasid nad korduvalt arvamust, et ilublogijad peaksid ilusad olema ja nemad on loomulikult jälle õiged inimesed otsustama, milline inimene on ilus. Need on hiljutised teemad, mis värskelt meeles, aga need on asjad, mis nende mainet minu silmis alla viivad. Reklaami on seal ka omajagu. Selles blogis jätan vahele reklaampostitused, söögipostitused, reisikirjeldused ja Meelise postitused suures osas.
Malluka blogi kaotab aina enam oma atraktiivsust. Praegu on reklaampostituste osakaal vist juba 70%. Ja need ülejäänud 30% ka enam eriti ei köida. Tema puhul ka see suur avameelsus, mis ta ilmselt kuulsaks üldse tegi, kõigub seal labasuse piirimail. Viimasel ajal häirib tema juures see, kuidas ta räägib, kuidas tema on ka minevikus igasugu asju teinud ja öelnud, aga nüüd enam nii ei tee.. aga reaalsus on see, et ta täpselt samamoodi nagu varem, kritiseerib ja halvustab neid, kes temaga samamoodi ei mõtle. Võib-olla teeb seda varasemaga võrreldes vähem ja vähem räuskaval toonil, aga siiski teeb ja see kiitlemine, kuidas tema enam nii ei tee.. see on selline eneseupitamine teiste arvelt. Igatahes on ka temast mu arvamus langenud.
Lühidalt, kvaliteedi asemel on kvantiteet ja loetavat osa on väga vähe.
Minumoodimaailm oli ka kunagi lemmikute hulgas, aga nüüd on see totaalselt igavaks muutunud. Harjumusest ikka jälgin, aga tal on nii pikad postitused ja üsna igavalt – tulin, nägin, tegin stiilis, kirja pandud, päeva sündmused. Intriige ka pole enam 😀
Kunagi meeldis mulle Merje blogi, aga mingil hetkel muutus ka see igavaks. Põnevamad lood olid tal seotud selle nn. krackhouse’iga. Nüüdseks olen ta isegi oma Feedlyst eemaldanud, sest seal ei saanud kunagi postitusi otse lugeda vaid pidi edasi blogisse liikuma. Tüütuks läks, sest suuremalt jaolt lingi alt mingit huvitavat sisu ei pakutud. Vahel harva, kui meelde tuleb, külastan ta blogi, aga lugeda eriti ei viitsi. Ega enam pole meelde ka tulnud.
Gätlini blogi ma aegajalt lugesin, aga ma isegi ei tea täpselt, miks. Nüüd ta vist enam ei blogi või pani blogi lukku – ei suutnud vist kriitikaga ja trollidega toime tulla. Tema õigekiri oli kohutav. Ja mõned ta põhimõtted ajasid ka närvi, aga noh, ta veel noor ka, jõuab veel uusi põhimõtteid ajaga vast hankida.
Daki oli kunagi ka lemmik, aga nüüd blogib väga harva ja tihti on seal selline mõistujutt, et aru saavad vaid asjassepühendatud. Seega tema puhul ma ei tunne, et ma millestki ilma jään, kui ma ei loe, aga samas ikkagi hoian silm peal. Eks nende 10 ja rohkem aastat vanade blogidega vist on ka see teema, et see asi lihtsalt ühel hetkel ammendab ennast ja siis ilmubki korra kuus heal juhul postitusi. Noh, nagu ma ise siin juba 3 kuud vist kirjutan seda positust siin ja kuidagi ei leia seda momenti, et asi lukku panna:)
Manjanat loen ma ka, aga viimasel ajal harva. Kuidagi on sisuka jutu asemel tulnud rohkelt toiduteemalisi ja mismulseljason postitusi.
Mu Feedly listis on ka estonianwithabackpack, aga seda ma loen ikka väga väga harva. Sealt tuleb ka postitusi nii palju, et lihtsalt poleks aega kõige lugemiseks, aga sisu osas ka, pole päris minu maitse. Aga midagi väga häirivat seal ka pole. Vahel on tast kahju ka, kui ta julgeb Malluka või mõne teise kuulsusega eriarvamusele jääda ja siis hagijad peale lendavad:)
Tegelikult on mul kõigist blogijatest kahju, kes trollidele või mõne kuulsa blogi jüngritele hambusse on jäänud, aga eks see on nende endi valik, olla laiemale ringile tuntud. Käid kommenteerimas ja jätad oma blogi aadressi, saad teistega tuttavaks ja kui suudad muljet avaldada, siis sind lisatakse blogrolli, kuulud n.ö. blogikommuuni. Ja juba oledki natuke kuulus.
Ma siin nüüd ka natuke kritiseerisin ja kui ma kuulus blogija oleks, kujutan juba ette, kuidas mind maatasa tehtaks. Selle tõttu ma linke ei lisagi, sest ma kuulsust selle postitusega ei otsi ja olen väga rahul sellega, et mul vaid üksikud lugejad on (või olid? sest mul siin vaikus ju suure osa ajast:)).
Blogimaastiku üheks viimaseaja trendiks on veel “blogisõjad“. Üks blogisõja liikidest on siis see intriigide ringlusse saatmine – keegi kirjutab midagi, mis suure osa lugejatest närvi ajab ja siis see originaalteema autor saab nii kommentaatoritelt, kui ka teistelt blogijatelt virtuaalselt peksa. Ja vahele mõned kaitsekõned ka ehk. Ja siis teised blogijad ei suuda jääda kommentaariumisse vaid peavad siiski omaette teema veel tegema sellest. Ja ongi lumepall veerema pandud ja üks teema leiab veel kümnes blogis kajastamist.
Kuuldavasti on ka blogrollid tüliallikaks, sest mõned solvuvad, kui listi ei pääse või kui neid listist mingil põhjusel eemaldatakse.
Lisaks levis mingi aeg tagasi uudis, et Merje ja Mallukas on sõjajalal ja tegid endale mõlemad salajased Facebooki grupid, kuhu on kogunud enda fännid, keda vastavalt grupi liidrite tujudele ka vahel grupist välja visatakse. Ja kuuldavasti mõlemal on oma spioonid, kes siis teise grupi sisu ette kannavad. Kas see kõik tõsi on, ma ei tea, aga igatahes ma ütleks selle peale – lasteaed. Ja sellised pubekate stiilis kemplemised kahandavad veelgi blogi väärtust minu silmis.
Igatahes on blogimine sellest ajast väga palju muutunud, kui mina kunagi (aastal 2004) sellega alustasin. Eks minu enda stiil on ka muutunud. Kui ma vaatan vahel oma vanu postitusi, siis isegi kaalun nende kustutamist, sest natuke piinlik on. Aga no kuna üks olulisi blogimise põhjuseid minu jaoks on justnimelt minevikusündmuste säilitamine (mälu mul nii hea pole, et sellele lootma saaks jääda), siis ei hakka neid puutuma. Las nad olla seal omaette. Vähemalt mul endal on aegajalt huvitav meenutada, mis aastaid tagasi on teoksil olnud.
Igatahes, kui varem oli blogimine pigem veebipäeviku pidamine, siis tänapäeval on see rohkem suhtluskanalit meenutav – blogija suhtleb lugejatega.
Mulle endale meeldib siiski rohkem päeviku pidamise stiil, aga tegelikult oleks mulle sobivam üldse kinnine või parooliga loetav blogi, sest ma hoian end ikka palju tagasi, et mingit jama pärast poleks, kui keegi end ära tunneb. Sest noh, neid jamasid on ikka ka olnud, kui näiteks sugulaste teemadel sai natuke sõna võetud ja pärast info nendeni levis 😀 Aga ma ei taha siiski blogi lukku panna, sest tean, et paar üksikut lugejat mul siiski on.
Aegajalt mõtlen küll blogimise üldse ära lõpetada. Aga seda peamiselt selle tõttu, et pole nagu väga aega sellega tegeleda ja pole nagu midagi öelda ka. Pole ju mõtet kunstlikult mingeid teemasid tekitada. Aga siiski, hetkel ma veel lasen tal hingitseda. Ja nagu näha, siis peale mõningast pausi võib lausa romaani välja anda:)
