Turbotigu


tõbilas

Mõtlesin küll 2 nädalat tagasi, kui mitu päeva järjest peavaluga hädas olin, et peaks kiirelt ühe vitamiini kuuri jälle tegema. Eelmisest oligi natuke aega möödas juba. Aga jäin hiljaks ikka. Eelmise nädala keskel hakkasin väikest kurguvalu aimama ja nädala lõpuks hankisin siis nohu ka lisaks. Täna on juba veidi parem. Julgesin töölegi minna, aga koolituse ja trenni jätsin vahele. Eks ma siis võimlen kitarriga teleka ees natuke, et päris liigutamata ei oleks:)
Loodetavasti saab täna juba magada ka, kolm ööd on kulunud rohkem nina nuuskamisele, kui unele.

Palaviku ja nohuga autoroolis olla on küll üsna vastik – pea on uimane, silmad valutavad, tähelepanu on hajutatud… Ja eile oli veel kaasreisija autos ja muidugi sai siis lobisemine kah osa tähelepanust. Aga mul oli hea meel, et ma üksi pold, kui me  veidi enne linna jõudmist sattusime täiesti hullu lumetormi keskele. See oli samaaegselt lõbus, kui hirmutav – paras adreka laks, eriti hetkel, kui eessõitvad autod äkitselt pidurdama hakkasid. Arvestades, et tormis polnud teed üldse näha ja kiirus oli stabiilselt 50 km/h, sõitsin eesoleval autol üsna sabas, puhtalt orienteerumise mõttes. Muul juhul oleks juba vastutulijate järgi pidanud orienteeruma. Korduvalt mõtlesin, et mille järgi kõige ees sõitev auto küll sõidab.
Linna jõudes oli äkitselt ilm selge ja tee normaalne. Sai natuke isegi 70 alas n.ö. kihutada

Mõned nädalavahetuse plaanid igatahes see nohu rikkus ära. Aga lund rookida jõudsin ja maja taga sai korra kelgutamas ka koos põngerjatega käidud, enne kui nohu ründas.

Põngerjatega on üldse päris lõbus. Venna laps on hetkel ema hoida ja õe laps käib ka tihti seal mängimas. Üleeile siis venna laps tahtis arvutiga mängida, kuna mul aga hetkel oli kiire ja ei saanud kohe seda tööle panna, siis ta lubas kannatada. Mõne aja pärast tuli ütles mulle, “kuule, ma olen selle arvutimänguga juba nii palju kannatanud..” Mind ajab see lause siiamaani naerma:)

Eelmisel nädalal sai üle pika aja  taas väljas õlletamas käidud. Tööjuure ürituse raames, mis üllatavalt vara lõppes, teisalt, alustasime ka varakult. Tegelikult seal ma tundsingi esimest korda, et külm õlu pole üldse kurgule hea ja läksin kohe mojiitode peale üle. Mitte, et jääga segatud jook paremini mõjuks..
Järgmisel nädalal tuleb ehk üks uisutamise üritus ka sama seltskonnaga.

ja MTV2-s tuli just lugu, mida olen mitu nädalat autos kuulanud ja mida kuuldes tekib vastupandamatu soov kitarri mängida:) Lugu siin: