Kaalun endiselt blogi kolimist – uus on peaaegu valmis. Selles mõttes, et ta sai tehtud kindlal eesmärgil ja see osa hakkab valmis saama. Muidugi on variant, et jätkan paralleelselt kahes kohas. Ja teine jääb pigem kinniseks. Valitud isikud, nagu näiteks mu õde, saavad kindlasti ka ligipääsu:)
Eelmisel nädalal algas nädalavahetus juba teisipäeva poolest päevast. Tavapäraselt lükkasin ma maalesõidu järgmisele päevale. Seekord oleks muidugi jõudnud valges sõita küll, aga mul oli vaja mõned poed läbi käia – otsisin õepojale sünnipäevaks tõukeratast (muidugi ei leidnud, pole õige hooaeg) ja siis oli vaja asenduskinki veel otsida. Ja ei hakanud kiirustama maale, sest tegelikult mulle meeldibki linna korteris rohkem olla, kui maal. Eriti, kui mul on vaba õhtu. Hoolimata nõmenaabrist. Aga kasside pärast ma ikkagi käin seal nii palju kui võimalik. Ja vahepeal sai pidevalt lund hoovist ja katuselt koristada, see oli ka päris mõnus ajaviide. Emaga on viimasel ajal ka lihtne olnud suhelda, ta isegi mainis, et ma olen rahulikum, kui ma nii palju tööl pole. Targu jättis ta tähelepanuta selle, et ma olengi rahulik, kui ta mind tüütamas ei käi. Aga seekordne eriti pikk puhkus muidugi ähvardas peaaegu et selle idülli rikkuda.
Igatahes, kuna pole enam seda reedest tormamist, siis võtangi rahulikult ja eelistan sõita päevavalges. Enam muidugi ei lähe kaua, kui juba saab ka peale tööd valges sõita.
—
Isa märtsi lõpus tulevaks sünnipäevaks sai üks wii kitarr ostetud. Muidugi oli vaja see kohe kasutusele võtta ja nüüd on see minu käes selleks nädalaks – isa ise väga selle vastu huvi ei tundnud, aga ta oli nõus, kui küsisime, kas see kink sobib. Ta isegi proovis mõned korrad, aga ütles, et eelistab ikka päris kitarri.
Ajastus muidugi parem poleks saanud ollagi, maadlesin terve nädala arvutiprobleemidega ja suure osa ajast pidin ma ootama, kuni ta toimetab küll kopeerimisega, küll reinstallimisega. Kõik asjad võtsid nii kaua aega ja asi mida ma tõesti ei salli, on aeglane arvuti. Nii et ma sain vähemalt ootamist leevendada kitarrimänguga. Tegelikult oli üsna raske end vahepeal kitarri käest panema sundida, et kontrollida, kaugel arvuti oma tegutsemisega on.
Kitarrimänguga on muidugi see teema, et sõrmeotsest tuleb juba nahk maha nagu päris kitarristil kohe. Ja muidugi enne magamajäämist jooksevad need värvilised read silme ees. Ja kui mingi lugu mängib, telekas, autos, klappides.. hakkavad sõrmed kohe nähtamatu kitarri peal liikuma. Hakka või päris kitarri uuesti harjutama. Aga see pole muidugi nii äge, kui bändi taustaks pole, nagu wii puhul. Ja kuna üks plaat on juba üsna läbi mängitud, siis tahaks juba uusi lugusid proovida.
Alguses, kui probleemid arvutiga algasid, üritasin vaid igasugu tõrjete ja puhastamisega hakkama saada, kaasa arvatud ventika puhastus. Aga kuna need ei mõjunud, tuli ikka järjekordne reinstall ette võtta. Ventika puhastamine andis tegelikult veidi vastupidise efekti – ilmselt liigutas suruõhk tolmu mingisse ühte nurka, mis ventika päris kinni kiilus. Nii pani arvuti pildi tasku keset reinstalli. Oli teine üle kuumenenud. Hiljem üritasin veel ventikat puhastada ja no siis oli juba kuulda, et töötab. Kohe teise tuppa oli kuulda. Mühises hullemine, kui kunagi varem, aga selle vahega, et tõesti enam ei läinud isegi soojaks mitte. Varem tegi ka häält, aga läks ikka kuumaks, seega kasu ei miskit. Aga nüüd töötab ta vahelduva eduga ja ma pean ilmselt veel üritama suruõhuga puhastamist. Liigselt kuumaks ta enam läinud pole.
—
Ja eile oli jälle see päev, kus ma mõtlesin, et võibolla veetakse auto minema. Õnneks ei veetud ja õnneks ei veetnud ma seekord liigselt aega selle üle muretsemisele ka. Lund oli küll hoovist natuke ära viidud.
Lisaks oli eile see õhtu, kus ma lugesin poole ööni raamatut ja kui lõpuks olin otsustanud, et kell on ikka väga palju ja magada ka vaja, siis pool tundi pärast tule kustutamist hakkas katuselt tuttavaid kopsimishääli kostma. Ja kukkuvaid jääkamakaid. Nii, et järgmised kaks tundi oli sisustatud nende häälte kuulamisega. Õnneks on mul need pikad nädalavahetused, kus ma ikkagi end välja magada saan.
