Põmst on kõik siin juba kirjas. Kohe näha, kel nobedamad näpud. Miljonimängus saaksin kah pähe ilmselt.
Kõige ehedamad on emotsioonid nagunii nendele, kes seda läbi elavad. Hilisem meeldetuletamine võib küll kõlada lahedalt, aga ta ei suuda üldiselt kõike seda edasi anda.
Alguses tehti meile ekskursioon veinikeldris. Hiljem istutati meid ümmarguste laudade taha ja hakati jooke ja sööke pakkuma. Ma ei ütle, et midagi halba oleks pakutud, aga kogused olid nii minimalistlikud, et nüüd, veidi aega tagasi koju saabudes oli mu peaaegu, et esimene käik külmkapi juurde. Ega mitmekäigulist õhtusööki jaksakski süüa, kui kogused suured oleksid, aga seda oli ikka tõesti vähe.
Laudkonnad jagunesid kah kuidagi nii, et mõne inimesega ei sattunudki kokku. Aga üldiselt oli ju tore. Kuigi jah.. kui juba Sisalik siin võrdles, see 2001 oli palju ägedam. Tol korral oli ikka pidu. Mul oli isegi väga halb olla, kui ma nüüd järele mõtlen. Ma olin üks kahest (vist), kes järgmisel päeval tööle ei jõudnud. Oh ajad..
Kink, mis ma sain, oli uskumatu. Lahe. Kõigepealt leidsin pakist väikse raketi ja siis tuli suur punane raamat välja – Homerose Ilias. See oli üks neist kohustusliku kirjanduse raamatutest, mille lugemisest ma kooli ajal kõrvale suutsin hiilida. Noh, nüüd tuleb see küll ette võtta. Rakett kah loomulikult.
Enne kella 11 tormasime “söögiplatsilt” minema, et jõuda tasuta Tannut vaatama. (mina muidugi sain jälle valesti aru, arvasin, et see oli juba eile ära.). Napilt jõudsime. Teekond oli lõbus ja möödus pooleldi joostes. Jooksimegi end tasuta kluppi.
Ja mis seal salata, see punane kleit ja uus mantel tekitasid ikka jube hea enesetunde. Edaspidi ainult niiviisi võibki peole minna.
