maa-alune kodu keset linna

Täna tasus korra kaubamaja risttee tunnelisse sisse põigata. Kõigepealt hakkas silma suur raudmonstrum, mille kuju ja olemust ma tuvastada ei suutnud ja mõne hetke pärast olin sattunud elutuppa. Vaip oli maas, tapeet seinas. Diivan, tugitoolid ja isegi telekas kapi peal. Väga äge idee. Imestan, et meie linna eluheidikud ei olnud veel seda omale uueks koduks valinud. Isegi raha korjata õnnestuks seal hästi, sest rahvast käib palju.

Üldiselt olen jälle veendunud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Tele2 tegi hea tünga, võttis mu viimase raha eile arvelt ära (vedas, et poeskäigu ajal see veel alles oli), olgugi, et otsekorralduse päev oli kaks päeva tagasi. Kuna nõutud summat arvel polnud, siis otsustati võtta see, mis on. Mölakad ma ütlen. EMT-iga ikka sain maksta siis, kui mulle sobis. Kui ikka otsekorralduse päeval raha polnud, siis tuli lihtsalt ise hiljem makse sooritada. Selline ülbus oli minu jaoks ikka jube üllatav. Arve maksmise tähtajani kah veel aega. Tegin kohe otsekorraldusele lõpu, tahaksin siiski ise oma konto või selle jäägi peremees olla.
Igatahes, kogu selle pankroti juures oli jälle jube hea tõdeda, et alati on kuskilt miski abi tulemas. Seekord näiteks päästis mind Haigekassa. Mõnikord tasub haige olla. Ja noh, emme lubas ka aidata. Ta saab küll minust tükk maad vähem palka, aga tema sai jõulutoetust.


Posted

in

by

Tags: