Sattusin eile Kiisutaja töö lähedale. Poolmeelega sattusin, sest oleksin võinud vabalt varem juba auto pealt maha minna.
Igatahes suutsin ta üsna kerge vaevaga töölt ära meelitada. Piisas vaid mainimisest, et tõin raha ja, et teeks ühe õlle:)
Ja nüüd olen ma arvutilaua täieõiguslik omanik ja tean ka, millises Tallinna pubis Red´i müüakse. Kahjuks jääb see kõigist minu liikumistrajektoridest tiba kaugeks.
Aga üks on kindel – Kiisutajal on minu nahkmantlile mingi imelik mõju. Viimased kaks korda, kui kohtunud oleme, on mantel otsustanud rebeneda. Eelmisel korral tasku. Võttis kätte ja jäi tooli käetoe taha kinni. Ja eile salli kaela pannes otsustas varrukas sama teed minna.
