Vahepeal on ikka üht-teist toimunud ka, aga kuidagi on nende sündmuste kajastamine teisejärguliseks muutunud. Ei ole seda kirjutamisvajadust eriti enam. Aga kohusetunne käsib ikka kuus korra sissekande teha:D
Eelmises postituses mainisin, kuidas Elektrum mu ema omavoliliselt veel mitmeks kuuks enda kliendiks jättis. Olen nendega kirjavahetust pidanud. Saanud täiesti sisutühje vastuseid – on aru saada, et nad pole üldse probleemi süvenenud ja lahendust ei paistagi. Viimane vastus tuli 18.juunil ja nüüd on mul küll juba plaan otse Tarbijakaitse poole pöörduda.
Hetkel tundub, et nende taktita on ootamine, kuni see lepingu lõpp kätte jõuab ja siis pole nagu enam millegi üle vinguda meil. Aga no mina ei taha seda asja nii jätta. Pealegi, kes garanteerib, et neil taas mingit tehnilist riket seal ei toimu. Näiteks ühes kirjas nad mainisid, et meie leping Eleringiga on lõpetatud 31.juuli 2014 – jääb mulje, et need kirjutajad isegi ei tea, mis firmat nad esindavad, meie enda meelest oleme ikka Elektrumi kliendid. Ja siis hiljem selgubki, et nemad on endiselt meie teenusepakkujad, sest meie leping ei olegi mitte Elektrumiga lõpetatud, vaid hoopis Eleringiga (kellega me pole lepingut üldse sõlminudki).
See tüüp, keda ma veel mainisin oma eelmises postituses, pole mulle tehtud töö eest sentigi maksnud. Samas minu tehtud failid on tal ühel saidil kasutuses. Ütleme siis nii, et minu silmis on nüüd tegemist lihtlabase vargaga. Ega ma ilmselt ei hakka talle peale ka käima enam – ja tundub, et tema enda südametunnistus teda ei piina -, aga närvi ajab küll selline ärakasutamine.
Töökoha osas on veel asi lahtine. Mulle küll öeldi, et mind valiti välja, kui sobiv kandidaat, aga hetkel on mingid asjad veel paika panemata. Ehk siis ma ei tea, mis ajal ma täpsemalt nüüd tööle saan, kuigi töökoht justkui oleks nüüd olemas. Aga enne, kui leping pole taskus, ei julge veel milleski kindel olla.
Uuematest teemadest niipalju, et ma üritasin juba mitu päeva perearstile helistada, et vastuvõtule pääseda. Mingi imelik köha vaevab mind juba mitu nädalat ja tundub, et omal jõul sellest lahti ei saa. Üritamine oli see selles mõttes, et lihtsalt ei pääse telefonitsi löögile. Koguaeg andis kinnist tooni või kui kutsus, siis keegi ei vastanud. Ega ma ju päev otsa ka telefoni otsas jaksa istuda ja helistada. Aga täna olin siis kannatlikum, ja vist umbes 15 helistamise peale sain lõpuks kutsuva tooni ja isegi vastati.
Alguses taheti mulle anda aega nädala pärast! See tundus suht absurdne, ma juba niigi kaks nädalat vaevlen siin ja ei helista ju iga tühise asja pärast arstile. Aga sain siiski aja homseks lõpuks.
Jaanipäeval ei viitsinud me eriti kuskile minna. Ilm oli ju kehv ja tundus, et pole mõtet kuskile linnast välja minema hakata. Hiljem muidugi selgus, et just Tallinnas oli see ilm kehv olnud, mujal polnud väga vigagi 🙂 Aga mis seal ikka. Hängisime natuke vanalinna lähistel. Lõket ja grilli küll ei olnud, aga niisama korraks välja saada oli ka tore.
Lisaks käisin lõpuks ka A. vanematele end näitamas. Me oleme juba varsti 2 aastat koos olnud, tundus, et võiks juba. Pealegi on A. pool minu suguvõsast juba ära näinud. Tundus juba imelik seda nii kaua edasi lükata. Tal vanemad igatahes tundusid ka rõõmsad, et lõpuks mind ära nägid. Ja koer ka ei haukunud mu peale 😀
Ja muud erilist ei olegi toimunud. Kui tervisejama välja arvata, on elu ikka ilus:) Kui veel tööle ka saan, siis läheb veel paremaks.
