Elektrumi teemast – nad saatsid veel ühe vastuse (peale päris pikka viivitust), kus veelkord vabandasid ja rõhusid inimlikule veale, kuid ühtlasi mainisid, et nad ei saa kahjuks midagi teha, et leping varem lõpetada. Ma rohkem ei vasta neile ja lõin asjale käega. Ma lihtsalt rohkem ei viitsi tegeleda sellega ja ma tegelikult ei usu, et tarbijakaitse miskit teha saab – lisaks see leping on kohe ka lõppemas ja enam ei jõuakski mingi bürokraatiaga ilmselt tegeleda. Loodan lihtsalt, et seda inimlikku viga enam teist korda ei juhtu.
Selle viimase vastuse saatja õigekirjaoskusega küll ei hiilanud – kuigi vist oli vene rahvusest see vastaja ja see seletab, aga ikkagi rikkus see veel enam muljet antud ettevõttest.
Nad pakkusid veel mingit meenet, kui oleme majanduslikku kahju saanud, maksegraafikut ja maksetähtaja pikendusi – ei saanudki aru, milleks, me pole mingit pikendust küsinud, ma kirjutasin ainult seda, et arvet pole vaja saata 😀 Kusjuures mu meelest nad ei saatnudki ühe kuu eest arvet. Ei tea, kas jälle inimlik eksitus? Sellised eksitused on mulle rohkem meeltmööda, kui sunniviisiline kliendiks olemine.
Aga jah, tühja nendega.
Positiivsem teema on sellega, et nüüd on selgunud see, et ma lähengi järgmisest nädalast tööle. Mul on selle mõttega veel raske harjuda. Sest ma olen ju 1.5 aastat tegelenud aktiivse logelemisega ja ei kujuta enam ette 9-18-ni kontorielu. Aga eks sellega harjub jälle ära.
Kohati on olnud küll üsna lootusetu tunne, et miks ometi ei õnnestu see töö leidmine üldse, kui ma enda meelest ikka olen omajagu oskusi aastatega omandanud. Ja eelmine kord, kui mul oli viie aasta võrra vähem kogemusi, leidsin üsna kiirelt samaaegselt kaks kohta, kes mind tööle tahtsid 😀
Üks vastus on kindlasti palgateema, tööle võetakse ilmselt need, kes vähemaga lepivad. See ei tähenda nüüd seda, et ma ennast alati kõige paremaks kandidaadiks pean, aga kuna ma mitmel konkursil olen viimaste parimate sekka jõudnud ja napilt ikka kohast ilma jäänud, siis võib määravaks saada küll see, kui mõni samaväärne kandidaat küsib vähem palka.
See värskelt leitud töökoht ei taha ka mulle mu küsitud palka maksta, aga ma olen juba liiga kaua töötukassa ust kulutanud, et nendepoolsele pakkumisele ei oleks saanud öelda. Õnneks antud pakkumine vähemalt tehti selline, et teatud aja pärast lubati suuremaid summasid ka. Eelmine koht, kuhu mind tööle oodati ja millele ma ära ütlesin, pakkus samasugust numbrit, aga ei olnud juttugi sellest, et summa võiks hiljem suureneda. Kuna ma tookord oma tööleidmise võimetes veel ei kahelnud, siis sellest pakkumisest loobusin. Praegu muidugi mõtlen, et oleksin võinud vastu võtta ja vaadata, kuidas asjad kujunevad, sest kehv palk on ikka parem, kui null sissetulekut. Et ära tulla saab ju alati, kui ei meeldi või kui parem pakkumine tekib. Kahjuks on see muidugi selline suletud ring – palgad ei tõusegi seni, kuni leidub neid, kes selle miinimumiga lepivad. Ja kui sa just mingi geenius pole, keda kõik üle tahavad meelitada, siis palju valikuid ei ole.
Ilmselt on töö leidmist raskendanud ka suur konkurents – selle värske töökoha intekal sain teada, et kandidaate oli palju olnud (samas osad neist olid ilma igasuguse töökogemuseta). Hetkel võib ka öelda, et mu seekordsel õnnestumisel mängisid ka tutvused veidi rolli – tegemist ei ole küll mingit sõbra või hea tuttavaga vaid mu eelmise töökohaga seotud kliendiga, kellega mul on koostöö kogemus olemas. Ja see vist saigi määravaks.
Igatahes vaja taaskord end tõestama hakata (katseaeg… ) ja harjuda hommikul varajase ärkamisega ja töörutiiniga. Kuna aga juulikuu on, siis hakkab ilmselt Facebookis igapäevaselt ilmuma teavitusi sellest, kuidas kellelgi jälle puhkus algas. Aga ega ma kade ei ole, ma olen saanud juba puhata küll. Ma arvan, et ma kirjutan varsti Facebooki, et jee, puhkus läbi lõpuks ometi 😀
