Turbotigu


Sai juba pikalt puhata küll

Kaks päeva olen nüüd valge inimese kombel tööl käinud.
Esialgu võin öelda seda, et mu uus tool on ülimugav, võimaldab ka kiikumist. Laua asukoht pole just eriti hea – esiteks see, et istun osade inimeste suhtes seljaga ja selline istumisviis on mulle alati vastumeelne olnud. Muidugi uus tool on üsna suur ja varjab mu üüratu suurt monitori siiski veidi 😀 Teiseks olen ma mingisuguse puhuri all ja ma olen sunnitud kontoris salli ja kampsuniga olema, samas kui teised kaebavad palavuse üle. Muidugi palavus mulle ka ei meeldiks, aga ma kipun igasuguste konditsioneeride abil kergelt külmetama (ja ma niigi ei ole veel oma köhast lahti saanud). Igatahes arutasime seda, et ehk saame mu laua teise kohta liigutada. Loodan, et varsti siis saab selle tehtud.

Töö arvuti on nii kiire, et nüüd tahaks kohe kiiremas korras oma vana läpaka välja vahetada. On teine juba 6 aastat vastu pidanud ja see on arvuti kohta ikka üsna kõrge vanus.
Jube imelik on mõelda, et ma tõesti pean nüüd iga päev kell 7 ärkama. Varane ärkamine pole kunagi mu tugevaim külg olnud.

Kontori asukoht ei ole just kõige parem. Kodust on mul küll sinna hea jalutada, vaid 20 minti kulub, kuid seal lähedal ei ole ühtegi söögikohta ja normaalse valikuga poode kah mitte. Seega peab hakkama igapäevaselt muretsema, et mida tööle süüa kaasa võtta. Nagu see juba poleks tüütu, et õhtuti vaja nuputada, mida süüa teha. Eks mõnikord saan võtta hommikul teele jäävast tanklast mingi salati, aga iga päev ma seda tankla toitu ei taha. Vahel võib muidugi ka bussiga kuskile sööma sõita, aga iga päev küll ei viitsiks. Autoga hetkel ka tööle ei taha minna, sest Pärnu mnt. trammitee ehitus teeb autoga kontori juurde pääsemise üsna keeruliseks. Jala saab ilmselt kiiremini. Ja muidugi jalutamise vastu pole mul ju midagi. Kuigi ma ei tea, kas ma enam siis A.-ga õhtuti viitsin jalutada, kui ma niigi jala tööle ja tagasi liigun.

Uute kolleegide nimesid ma veel pole suutnud meelde jätta, mõned üksikud välja arvata.

Ma nüüd ei tea, kas ma hakkan edaspidi rohkem või vähem blogima. Et aega on justkui nüüd vähem, aga samas teemasid võib edaspidi tekkida rohkem. Kodus passides lihtsalt ei ole millestki kirjutada ju.