Kui muidu külmkappi pesta ei viitsi, siis tasub sinna üks õliga täidetud purk ümber ajada, kohe tekib viitsimine ja veel millisel kiirusel..
Et jah, tulin maalt ja hakkasin asju külmkappi paigutama, aga mu külmkapp on nii väike ja millegipärast olin ma ühe marineeritud küüslaugu purgi sinna poollahtiselt jätnud ja muid asju külmikusse lükates ajasin justnimelt selle purgi ümber. Rohkem täpne ei anna olla – esiteks ajada ümber just see purk, mis on pooleldi lahti ja teiseks, et just seal õline marineerimisvedelik sattus olema, murphy maivõi.
Blogimisega on nagu on, ehk siis ei õnnestu üldse. Muidu mul on viimasel ajal olnud küll ilgelt palju vaba aega, sest A. on nädal aega tuuritamas olnud oma eksiga (olgu, olgu – BÄNDIGA, nagu ta mind alati parandab) ja mul siin on olnud aega igasuguseid erinevaid stsenaariumeid ette kujutada:) Olen ka peaaegu bloginud, s.t. sahtlisse, aga pole seda halamist avaldama hakanud. Kes seda ikka lugeda viitsib. No näiteks seda, et mõned päevad tagasi olin ma üsna endast väljas, kui lubatud telefonikõnet ei tulnud ja ei tulnud ja minu kõnedele ka ei vastatud. Loomulikult surfasin juba krimiuudiste lehel ja muudkui proovisin helistada. Siis paaritunnise hilinemisega sain siis teada, et kõik on korras, lihtsalt üritus venis ja polnud minutitki aega, et mulle kasvõi sms saata. Eks ma tiba olin solvunud ka, sest kaua see sõnumi saatmine ikka siis võtab (isegi, kui pole nii fäänsit klaviatuuriga telefoni nagu mul), aga rohkem siiski olin mures ja natuke isegi ajas suurest kergendusest nutma, kui see oodatud kõne lõpuks tuli. Nii, et mu mitterääkimist tõlgendati vist solvumisega, kuigi tol hetkel ma lihtsalt ei suutnud rääkida.
Jah, kes sellist hala ikka lugeda viitsib:)
Aga see kodune elu juba on selline, et ega siin nelja seina vahel miskit põnevat ei toimu ju, kui et analüüsid kõike ja kõiki ja siis mõtled lahendusi, et kuidas järgmine kuu ära elada ilma teisele inimesele koormaks olemata ja siis loed töökuulutusi lootuses, et ehk on lõpuks ometi see õige pakkumine ilmunud… põhiliselt muidugi naudid vaba aega ja laisklemist, kuigi samal ajal stressad siiski kogu selle olukorra pärast.
Tööotsingutega on endiselt kehvasti, s.t. umbes kuu aega polnud ühtegi sobivat kuulutust isegi. Niisiis pole ka toimunud mingeid huvitavaid vestlusi ega proovitööde tegemisi.
Muidugi päris kogu aeg ma toas ei istu. Käime õhtuti jalutamas tihti ja pubides käime ka chillimas. Näiteks sattusin üle ma-ei-tea-mitme-aasta Rockstarsi, mis oli kunagi kah üks mu lemmikkohti, kus sõpradega hängida – eriti neil päevil, kui nahkmantliga ringi sai käidud.
Ma isegi tundsin mõned nurgakesed ära seal, kuigi seal on palju ümber tehtud. Ja ühe inimese tundsin ka ära, kes seal juba sel ajal figureeris, kui mina seal aega veetmas käisin. Lisaks õnnestus tol õhtul kohtuda kahe TTÜ-aegse kursakaaslasega, kes hetkel töötavad mõlemad seal firmas, kuhu mind kutsuti mitu korda tagasi ja lasti hulga proovitöid teha ja siis ei võetudki kedagi tööle. Sain neile ka kurta, kui halva mulje see värk lõpuks jättis, kuigi algus oli paljutõotav.
Ärge siis pahandage, et ma nii harva kirjutan, mul teemadega praegu kitsas ja lisaks olen ma teemade haldamises nii koba, ei suuda üldse järge hoida – kaldun teemast kõrvale, venitan jutu pikaks ja siis hakkan mõtlema, et kõike ikka ei peaks kirja panema ja hakkan kustutama ja siis läheb kõik sassi ja jälle jääb asi poolikuks… nii ta sinna sahtlisse jääbki.
