Reedel ei olnudki see liiklus väga hull, vaid veidi rohkem autosid, kui tavareedel. See eest laupäeval oli linna sisse saamisega juba inimestel probleeme. Reedel käisime ühest Rapla toidupoest läbi, ma selle nime enam ei mäleta, aga eluski sinna oma jalga enam ei tõsta. Siuke tunne oli, nagu oleks 20 aastat ajas tagasi rännanud. Kaup oli muidugi kallim, kui Türil või Tallinnas, selles suhtes oli ta ikka tänapäeva tasemel pood, aga muu korraldus oli täielik õudukas. Pood nägi välja jube, imestan, et seal kaardimaksed töötasid, sest kassad ja kogu sisustus tundus küll nõuka ajast pärit olevat. Ja muidugi ei puudunud sealt ka need ostjad, kes nagu väikses külapoes väga rahulikult ja aegluubis toimetavad ja siis aegajalt, hoolimata järjest pikenevast järjekorrast, rahulikult omale müügitehingu vahepeal kaupa juurde toovad, või lasevad müüjal tuua.
Mul ikka läks seal tühja kõhuga kassasabas seistes närv täitsa mustaks. Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Lihtsalt, et kui te just shokiturismiga ei tegele, soovitan sellest poest eemale hoida.
Oli hoopis mõte kirjutada, kui mõnus nädalavahetus mul oli. Olen kohe varustatud mingi uue energiaga ja mind mitu nädalat painanud masendus on hetkel kadunud. Isegi emaga saime sel nädalal normaalselt läbi. Ja kassid juba oma olemasoluga teevad mul alati tuju heaks. Lisaks muudele üritustele tegin hulga lillepilte ja kassipilte. Aed on hetkel hästi ilus valgeõieline ja täiesti võimatu omades fotoaparaati seal ilma pilte tegemata viibida:)
Täitsa mõnus oli seekord laadal käia. Rääkisin mõned sõbradki ära. Tegime laadale mitu tiiru peale, ostsime taimi (minagi ostsin maasikataimi ja ema tegi mulle peenra. Ise ma hoian aiatöödest võimalikult kaugele, pole üldse minu teema).
Pärast sai muru peal vedeleda õlle ja Propelleri saatel. Rahvas oli küll üsna loid ja ei rokkinud lava ees, paar üksikut fänni välja arvata, aga ma usun, et enamusel olid laadal tiirutamisest jalad väsinud ja murul istumine palava päikese käes tundus palju mõnusam tegevus.
Lisaks maasika taimedele ostsin veel ühe nunnu kaelaehte ja sellega mu ostud piirdusid.
Pühapäeva varahommikul kihutasime Põlvasse. Kuna vend oli just äsja majja ära kolinud, siis sai teinegi päev järjest õues veedetud. Nii, et ma olen nüüd osaliselt ära põlenud, käed on natuke isegi valusad. Mina veetsin vist suurema osa päevast oma peatselt kaheseks saava sugulasega koos liivakastis. Ehitasin lossi, kaitsekraaviga ja sillaga ja puha. Ja vesi sai ka kraavi. Venna laps üritas küll aegajalt mu kunstiteost lammutada, astudes küll kraavi servale liiga lähedale, küll lossist kühvliga tükke võttes. Aga põhiliselt meeldis talle kraavi vett panna:) Täiesti vinge ehitis tuli. Pärast olin veel grillmeister kah:)
Ja lõpuks nägin venna uue tsikli ka ära. Sõitmist ei proovinud, sest ma ei oska ja mu varbaotsad ulatusid nii napilt vastu maad, et ma oleksin selle masina püstihoidmisega hätta jäänud. Aga ega see tsiklilubade soov ei ole üle läinud.
Eile olin sellest Lõuna-Eesti tripist nii väsinud, et õhtul Türile tagasi jõudes enam linna ei jaksanud sõita. Täna hommikul proovisin vahelduse mõttes taas Tartu maanteed mööda sõita ja nüüd ei kipu sinna jälle tükk aega. Vähe sellest, et liiklus on tihe, linna piiril sattusin poole meetri kaupa liikuvasse ummikusse ja nii sai ikka päris mitu kilomeetrit läbitud. Aga olin nagunii juba arvestanud väikse hilinemisega, ma pole ju ka suurem asi varajane ärkaja, ikka viimasel minutil ajan end üles alati.
Järgmisse nädalavahetusse on plaanitud tripp Lääne-Virumaa kanti. Ja ilmselt hiljem ka põige maale. Selliste ilmadega on hindamatu väärtusega see, et on linnast väljas neid kohti, kus käia. Sest linnas ma lihtsalt ei oska midagi ette võtta ja istuksin kodus. Võibolla vahel pargis. Aga see pole see.
