Sinikal käidud. s.t. ma ei petnud kuidagi oma lootusi saada sinikatega üle kere kaetud. Kuigi, kõige suurem sinikas, mille ma tuvastasin, on hetkel küll kõige vähem valus koht kehal. Võibolla need teised alles ilmuvad.
Alguses oli probleem mäkke saamisega. Lauaga nimelt on see päris keeruline. Eriti sellele, kes kordagi sõitnud pole. Aga peale mõningast mäkke jalutamist ja alla sõitu proovisin uuesti ja sain hakkama. Pold midagi nii hull. Rada oli väidetavalt ka parem, kui tavaliselt.
Sellest on muidugi kahju, et just siis, kui mul sõit jube hästi välja tuli, lõin suure hoo pealt pea ära ja siis ikka tükk aega kogusin julgust, et uuesti minna. Ja nii hästi enam ei õnnestunudki.
Kukkumiskoolituselt saadud infi jagasin ka teistega, aga kellel on aega seal mõelda sellele, et oih nüüd ma kukun ja lasen end lõdavaks. Kuigi, viimane tirel tuli mul küll üsna kergelt välja, nagu ei saanudki haiget.
Üldiselt suutsin ära lüüa pea (väga valusasti, nii et silme eest oli ikka korra must ja ma tükk aega mõtlesin, kas ma ikka tõusen üldse püsti. Võttis tuikuma kah natuke), loomulikult tagumiku, mis on ju tegelikult kõigem pehmem koht kukkumiseks, põlv on ka ilmselt sinika ootel ja jala väänasin välja. Aga see oli ainult korraks valus. Ja teist korda ka, kui uuesti väänasin. Ja käed on üsna tuimad. Eks vist külmetamisest kah. Mul ei olnud veekindlaid riideid, seega olin ma päev otsa märgade riietega. Loodetavast jäägerteed päästavad suurematest külmakahjustustest, aga palavik igatahes on juba olemas.
Ja ikkagi, kõigest sellest kukkumisest ja külmetamisest hoolimata oli see NIII SUPER!!!! Ma tahan juba uuesti minna. Kuivade riietega:) Ja ma arvan, et mul on nüüd vähemalt nädal aega hea tuju:) Ja ma ei usu, et mu totakas-õnnelik naeratus selle pea äralöömisega seotud on.

0

0