Hästi tore nädalavahetus oli. Ja nädalavahetus pole isegi läbi veel, mis on eriti tore. Tegelikult on üldse hea nädal olnud. Ma isegi vahepeal hakkasin kartma, et nii see kesta ei saa, et nagunii läheb midagi pekki.
Kihnu sai nüüd ära nähtud. Tõsiselt armas pisike saareke ja nii palju häid asju seal. Sirmikud, mis maitsesid omletina, kohutavalt hea isetehtud sai õunamoosiga, suitsukala, kalasupp, tore ja abivalmis pererahvas, mõnusad jalgrattad ja mitte nii mõnusad jalgrattateed, kastiga mootorrattad, traktorid ja kastiautod, mida kasutati ühistranspordina, saun , mis alguses tundus liiga jahe ja mida hiljem ei jõudnud piisavalt ära kiita, oliivide ja vihmavarjudega kokteilid, meri ja päike. Ja soe ilm oli meil ka hästi planeeritud just õigeks ajaks:) Kasse ma seal ei näinud. See ainuke, kes silma hakkas, oli kassi kuju. Aga vähemalt musta kassi kuju. Aga meres nägime ühte ussi suplust nautimast. Võis olla nastik.
Ja uutest kolleegidest on nüüd kah ettekujutus olemas. Ma usun, et mulle hakkab seal meeldima.
Jah, mis siin ikka detailitseda, kes seda pärast lugeda viitsib:) Aga ühe illustreeriva pildi lisan küll.
LISA: tegelikult sääsed ei olnud lahedad. Neid oli seal kohe kindlasti liiga palju ja nad olid täiesti nälginud. Terve meie kamp läks neile toiduks.
Comments
“siin me oleme..” on saanud ühe vastuse
<>“Terve meie kamp läks neile toiduks.”<>Ja nii nad sinna Kihnu saarele jäidki. Kui just külm ää põle võtt. See ümar tädi seal kõige taga on, muide, üks minu kodusest peeglist vabatahtlikult kadunud, kuid mitte tagaotsitavaks kuulutatud osa.