Ma nägin täna hommikul hingematvalt ilusat päikesetõusu. Ei mäleta, mille peale ärkasin, aga umbes päikseärkamise paiku ma mööda korterit ringi kooserdasin ja sattusin ka aknast välja vaatama. Isegi pildistamise mõte tuli pähe, aga vist olin tiba unine, et seda teoks teha. Pealegi, homme hommikul ärkab ju päike jälle:)
****
Täna avastasin, et olen ikka täiesti ebanormaalne inimene (ega see tegelikult midagi uut pole:P). Kõik kinnitasid seda, kellele kurtsin:P (umbes nii, nagu pealkirjas) Et ma ei saa mingi tühise pisivalega hakkama. Lihtsalt läksin endaga jälle vastuollu. Juba hakkas tunduma, et olen homme hoopis tööl, selle asemel, et uute kolleegidega suvitada. Aga eks osaliselt mängis rolli ka see teadmine, kuidas äraküsimisele võidakse vastata. Väike hirm oli saada jälle sõimata ja eitavalt vastatud. Isegi nüüd veel, kui mul vaid kaks nädalat seal jäänud on. Pole suutnud endiselt ära õppida seda, kuidas asju easy´lt võtta.
Aga nüüd on pea värvitud, reis ümber euroopa põrandale valmis sätitud, ja minu poolest võib suvi alata:)
