Ma olen kõik need päevad teinud oma eelkäija tegemata töid. Ega täna ka ei saa parem olema. Ja eilne õhtu oli mul ju täiesti planeeritud tööõhtuks. Aga näe, jälle lasin end ära rääkida ja veetsin õhtu hoopis toredate inimeste, kraali ja wifi seltsis. Tulemuseks on mini-pohmell, üks uus uskumatu koht, kus end välja elada, ja uni kah muidugi. Päris mitu kohvi kulub täna ilmselt.
Mingiks hetkeks läks jälle suurem seltskond laiali ja mina, kuigi olin kojumineku algatajaks, suundusin kahe noormehe seltsis edasi õlletama. Täitsa uskumatu, kui palju meesterahvad suudavad rääkida. Ma ei saanud peaaegu üldse kaasa rääkida. Ei antud võimalust suudki lahti teha. Või noh, päris nii hull asi polnud, aga üsna sinna kanti. Ja räägiti suhetest. Ma arvasin, et ainult naised oskavad sellest nii palju rääkida. Aga mis teha, aeg on selline, et kõigil on vaja end kuidagi välja elada ja rääkida. Ja alati on parem rääkida, kui on ka mõni kuulaja.
Igatahes, see on üks halb aasta. See, mis toimub, on juba nagu mingi malemängijate vandenõu. Või massipsühhoos. Üks tegi otsa lahti ja teised lähevad kõik tema jälgedes.
