Eilsest veel nii palju, et üks tibin oli kah omale tsiklilubade plaani kevadeks teinud. Nii tore, seltsis kindlasti segasem käia kursustel. Ja teise tibinaga avastasime kah, et meil ühiseid plaane/ideid, mida kavas teostada. Ega kui nii harva näed mõnda, siis ei oskagi arvata, et teistel ka võivad samad unistused olla.
Hommikul aga tegin silmad lahti ja vahtisin tükk aega lakke, mõeldes, kuidas ma ikka üldse ei taha üles ärgata. Mõne aja pärast taipasin õnneks kella vaadata. Oli teine alles 6 saamas. Ilmselgelt liiga vara hakkasin ülesärkamise pärast muretsema. Mis aga ei tähenda, et kaks tundi hiljem see ärkamine kergem oleks olnud.
****
Ja siis mõned lubatud lemmiktsitaadid raamatust, mida ma lahkelt kõigile laenata luban:
Antoine oli tähele pannud, kui hägune on purjus inimese mõte, kui kaugel on igapäevamured, kui seosetud on laused. Ja kõige krooniks on joobnuil illusioon, nagu teaksid nad enneolematuid tõdesid.
ja veel:
Füsioloogilise ülitundlikkuse tõttu* ei saanud Antoine´ist alkohoolikut. Ta otsustas kasutada asendusvahendit – enesetappu**. Alkoholism oli olnud sotsiaalse integreerumise viimane katse, enesetapus nägi ta viimast, lõplikku vahendit elust osavõtuks.
* – Tüüp sattus peale oma elu esimest poolikut õlleklaasi koomasse. lmselgelt joodiku karjäär talle ei istunud.
** – ja enesetapjate jaoks olid neil oma kursused. Mis aegajalt lükkusid edasi mõne professori õnnestunud enesetapu katse tõttu.
Selline tore raamat. Pealkirjaks muide, keda huvitab, “Kuidas ma lolliks hakkasin”
****
Täna avastasin ühest oma postkastist automaatvastuse Vanglast. (Tere. Viibin puhkusel 25.07 – 08.08.2005. Asendab vangla sotsiaaltöötaja K. T.)
Ei mäleta küll selle vastajaga kirjavahetuses olemist. See on jälle see minu nimekaim. Ma ei saa küll aru, kas tal ongi siis sama mailiaadress või kuidas see toimib. Korra muutsin oma kontakte kah, sest olin kuidagi vahepeal muutunud 30 aastat vanemaks ja telefoni number oli kah teine.
