Ma ei saa aru, miks pohmell ei võiks olla mingi paaritunnine luksus. Miks ta peab peale hommikusi kannatusi veel lõunaajal uuesti endast märku andma. Ja ma loodan, et ta vähemalt õhtuks kaob. Mul on endiselt meeles mu Metaxa hommik, kus ma rõõmsalt teatasin, et mul polegi halb. Ei läinud tundigi, kui mul oli juba väga halb ja aina hullemaks läks. Ja õhtul oli ikka veel halb. Ja nii lõppeski minu ja Metaxa vaheline sõprus, kuigi algus oli paljutõotav.
Miu.. süda läigib ikka päris tõsiselt ja mida rohkem ma millimallikatele mõtlen, seda hullemaks läheb.. hjalp..
..
kus siin see keefir on..
