Kuna ma aastal 2023 jõudsin teha vaid ühe postituse jaanuaris, siis kõik, mis sinna aasta sisse jäi, jäi loomulikult kajastamata. Ja kuna 2023. aastasse mahtus mitu väga olulist sündmust, siis alustan kokkuvõtte tegemist just sellest aastast.

Ema

2023 aasta algus oli meie pere jaoks üsna kurb. Märtsis (14.03.2023) suri mu ema. 

Ta oli selleks ajaks juba kaks nädalat olnud ka hooldushaiglas, sest ei saanud enam kodus iseseisvalt hakkama. Seal haiglas tehti talle ka põhjalikud uuringud. Tema diagnoosid olid sellised, mis mingit lootust ei andnudki.

Kusjuures ma ärritun iga kord, kui ma tagasi mõtlen sellele, kuidas ta umbes 2 nädalat enne suremist sai diagnoosid, mida oleks võinud juba tükk maad varem uurida, kui ta kaebustega perearsti külastas. See tema arst oli sellise suhtumisega, et vanad inimesed tulebki juba maha kanda ja nende peale liigselt aega ei kulutanud. Minu ema ei olnud ainuke, kes lihtsalt koju saadeti ilma mingite uuringuteta. Ja mu ema oli vaid 71. 

Ma ise hakkasin halba aimama tegelikult vist juba 2022 aasta lõpu poole, kui ta oli juba üsna nõrgaks jäänud. Selleks ajaks, kui ta haiglasse jõudis, oli ta nii otsa jäänud – ma ei tea, kas ta isegi 40 kilo kaalus. Ja kui need diagnoosid tulid, siis lootus kadus.

See haigla külastamine oli päris õudne, aga mul on nii kahju, et ma sinna rohkem ei jõudnud. Haigla ise oli hästi viisakas ja tänapäevane – see polnud hirmus. Aga see abitu olek – näed, kuidas su lähedane piinleb. Ja midagi teha ei saa. Isegi suhelda ei õnnestunud viimasel käimisel – ema lihtsalt ei jaksanud midagi rääkida enam. Viimane asi, mis ta mulle ütles, oli “Head ööd..” Millegipärast ma juba sel hetkel tajusin seda nii lõplikuna…

Nojah. Ma ei suuda neid hetki rohkem kirja panna, sest ma olen juba kaks päeva veetnud pisaraid valades ja ma ei taha rohkem sellega kaasnevat peavalu ja paistes nägu. 

Lahkunu soovid.

Mu ema rääkis alati, et tema tahab, et ta tuhastataks ja tuhk kuskile merre visatakse. Ta põhjendas ka alati, et tema ei taha, et tema lastel oleks kohustus käia kuskil hauda hooldamas. 

Arutasime seda õe ja vennaga ja otsustasime, et viime ta tuha siiski tema sünnikohta – tema vanemate ja teiste sugulaste juurde. Me oleme täiesti kindlad, et tegelikult olekski see olnud tema eelistus, aga oletame, et ta proovis meie huvid esikohale seada. 

Ja praegusel hetkel on mul küll hea meel, et nii valisime – esiteks said tema Lõuna-Eesti lähedased ka temaga hüvasti jätma tulla ja teiseks on meil nüüd tekkinud traditsioon käia kaks korda aastas Lõuna-Eestis – matusepäeval ja ka ema sünnipäeval. 

Mõned lõbusad seigad olid selle teemaga ka. Nimelt, kui käisime õega Viljandis ema tuhaurni järel, siis meil tekkis ka mõte minna kuskile kohvikusse sööma. Arutasime siis õega, et kas peaks ema kohvikusse kaasa võtma või jätame autosse. Mõlemad ideed tundusid väga jaburad ja sellisel hetkel kulus see väike huumor hädasti ära. 

Ja keda väga huvitab, siis ema jäi autosse – aga ma ei mäleta enam, kas jätsime ta istme peale või panime pagasiruumi 😀 

Lisaks teine veidi naljakas (mitte küll vist mu isa jaoks) teema oli matuse kuupäevaga. Kuna me plaanisime matused korraldada soojemal ajal, siis mõtlesime, et mai kuu on selline piisavalt soe juba. Ja juhuslikult oli mai kuus ka mu vanemate pulmaaastapäev. Kuna see sattus ka nädalavahetusele, siis valisimegi selle kuupäeva matusteks.  

Ja pulmadest veel. 

Me abiellusime A.-ga ka 2023 aasta suvel. Valisime ema sünnipäevale järgneva kuupäeva. Ja kuna meil oli siis Lõuna-Eestisse asja, otsustasime abielluda Võru linnas. Pidulikku olengut teinud. Ainult lapsed olid kaasas registreerimisel. Need pätud ei suutnud seda lühikest aega ka rahulikult paigal istuda.

Ma seda pole kahetsenud, et pidu ei korraldanud – või et publikut polnud registreerimisel. Me mõlemad A.-ga (edaspidi lugeda Abikaasa :D) itsitasime seal veidi. Ma ei oleks ettegi kujutanud, et peaks kuskil rahva ees, kõigi kuuldes, mingeid tõotuseid tõsise näoga ette lugema. Arvestades, et tähelepanu keskpunktis olles mind tohutu lavahirm valdab. 

Kusjuures selle lavahirmu taltsutamisega olen ma saanud ka natuke tegeleda, aga sellest juba mõnes teises postituses.

Abiellumisega seoses on mul üks kahetsus – et mul pole sellest hetkest ühtegi fotot. Aga noh, me superplaneerijad ju, sõrmused ostsime ka päev varem vist, kes selle fotografeerimise peale oskas mõelda. Kohapeal öeldi tegelikult, et sõrmused ei ole üldse kohustuslikud, registreerida oleks saanud ka ilma. 

Igatahes, meil on sõrmused, aga graveeringud ootavad endiselt oma aega 😀

….

Täna veel põletan küünlaid ja tunnen end üsna katkisena. Mõtlesin, et kaks aastat on ju üsna pikk aeg ja ehk ei mõju enam nii. Aga mõjub. 

Ma kusjuures olen avastanud, et ma oskan luuletada. Aga see toimib ainult siis, kui olen suures masenduses. Nii, et ema jaoks tegin ma ühe luuletuse. Mõtlesin, et võiks matusel ette lugeda, aga ma ei suutnud. A. luges ise ja ajas mõned inimesed sellega nutma. Kes veel enne ei nutnud. Ma ise ei suuda seda siiamaani lugeda ilma, et nutma hakkaks. 

Ma kusjuures olen vist kogu aeg proovinud emale mõtlemist vältida – mul on olnud vajadus leinata küll, aga alati on olnud tunne, et pole selleks sobivat aega. Elu on olnud selline, et pole sellist momenti, et poeks rahulikult kuskile voodisse ja kassiks päeva või kaks. Ei saa, keegi nõuab aina tähelepanud ja kohustused ootavad. Aga aegajalt saab see kurbus ikkagi mind kätte ja siis see tunne on nii tugev, nagu oleks see kõik toimunud eile.

Vot. Aga 2023 oli veel üks suur sündmus – kolimine. Sellest ma praegu ei kirjuta. Ütleme siis, et oli vaheldusrikas aasta see 2023.