…Sellise loosungiga meeleavaldus leidis vist aset mõni aasta tagasi. Ma ei ole sellega seotud, ma lihtsalt üritasin praegu öelda, et mu blogi on ikka veel alles ja mina samuti. Ja ma ei kavatse veel vait jääda. Isegi kui viimasest sissekandest võis mingeid morbiidseid järeldusi teha.
Anonüümsusest ja ajaloost.
Olen viimasel ajal mõelnud sellest, kas blogimine peaks olema anonüümne või mitte?
Mulle endale tegelikult väga meeldivad mitteanonüümsed blogid/blogijad. Õigemini, ma ei ütle, et kõik need blogid sisu poolest minu maitse on, aga mulle meeldib, et need inimesed julgevad jagada eraelulisi detaile avalikult. Eks see julgus on ka mõistetav, sest neil on seettõttu ka suuremad võimalused blogi raha teenima panna. Ma arvan, et anonüümselt oleks see palju keerulisem.
Aegajalt mõne tundmatu autori blogi lugedes on tekkinud tunne, et inimene justkui muutub tuttavaks, eriti, kui jagad samu vaateid. Minevikus on isegi mõne (või vähemalt ühe) blogijaga ka niiviisi tuttavaks saadud, et käisime üksteise blogides kommenteerimas ja selgus, et meil mõttemaailm väga sarnane. Ja ühel hetkel saimegi kokku.
Nüüdseks hetkeks on see suhtlus unustustehõlma vajunud, kuid tore mälestus on sellest alles.
Tänapäeval ma enam ei kipu interneti tuttavatega kokkusaamisi korraldama, aga eile näiteks alles seletasin lastele, kuidas vanasti leidsin nii mõnegi hea sõbra jutukate (jututubade) kaudu. Käisime nimelt nädalavahetusel Tartus sõpradel külas ja tagasiteel lapsed küsisid, kuidas ma neid tunnen. Siis sai neile selgitatud, et siis kui veel mobiiltelefone polnud, siis olid inimestega suhtlemiseks jututoad (pidime hakkama saama ilma WhatsAppi ja Messengerita). Ja sealt leidis päris palju toredaid inimesi, kellega ka aegajalt kokku saadi. Tavapärased olidki just Jutuka kokkusaamisüritused, mitte nii väga 1:1 kohtumised. Ma olen isegi mingit sünnipäeva pidanud nii, et pooled külalised olid jutukasõbrad. Ja nendest aegadest on päris mitu head sõbrasuhet siiani säilinud – isegi, kui igapäevaselt ei kohtu, siis seda suurem rõõm on vahel harva näha neid inimesi.
Kusjuures, kui nüüd meenutama hakata, siis ega ei olnud ju nii, et istud kodus ja muudkui chatid jutukas. EI. Selleks pidi minema enne kuskilt internetiühendusega arvutit otsima – ma kasutasin tavaliselt TTÜ arvutiklassi omasid selleks. Praegu ei meenugi väga, kas veel mingeid variante oli. Sinna nahka see kooli lõpetamine läkski – kui teised õppisid, istusin mina Telnetis.
Mis anonüümsusesse puutub – jutukates olid ju kõigil mingid hüüdnimed välja mõeldud. Et ega enne päriselt kellegi isikut ei tuvastatud, kui polnud mingil kokkusaamisel käinud. Ja nendel kokkusaamistel ka passi ei küsitud ja kasutusel olid need samad jutuka nimed. Ütleme nii, et ma pole enda hüüdnimest päris lahti veel saanud, osad siiani kasutavad, kui näiteks Facebookis õnnesoove saadavad.
Blogi anonüümsus tundus mulle olulisem siis, kui ma vanasti hästi palju töö teemadel räntisin (vahel ka sugulaste teemadel). Hetkel on mul üsna ükskõik, kas keegi mind ära tunneb või mitte. Kuna ma praegu tööl ei käi, siis seda osa pole vaja karta, et kolleegid enda kohta saaksid lugeda. Ja kui varasemate sissekannete järgi mõni endine kolleeg peaks end ära tundma, siis sellest on mul täiesti savi.
Ainuke, mille pärast ma veidi põen, on mu vanad sissekanded – ma ju alustasin blogimisega aastal 2004, ja mu kirjutamisstiil on veidi muutunud selle ajaga. Samas, liiga palju ma ka ei muretse selle pärast, mis ma 20 aastat tagasi kirjutasin, sest ma ei usu, et keegi neid lugeda üldse viitsib. Ma isegi ei viitsi. Kuigi aegajalt on endal küll huvitav meenutada, mida ma mingil ajahetkel teinud olen. Ega ilma blogita ei mäletakski. See ongi tegelt mu suurim kahetsus blogimisega seoses, et ma pole aktiivselt enam kirjutanud – sest mulle endale on olnud kõige olulisem just isikliku ajaloo säilitamine. Oleks siis sahtlissegi vähemalt midagi kirjutanud, aga neid pole ka peaaegu ollagi.
Ma tegelikult ise hiljuti sirvisin natuke oma vanu postitusi. Tundub, et blogimise alguses oli see blogi rohkem nagu Twitteri stiil – iga väike mõttevälgatus tuli kirja panna. Muidugi tol ajal oli ka asju, millest kirjutada. Ja meil meil oli üks väike sõprade grupp, kes kõik blogisid ja üksteise blogidesse kommentaare jätsid, ja kes ka tavaliselt teadsid, millest jutt käis – kas siis omavahelistest vestlustest või ühiste ürituste külastamise tõttu. Lisaks mingil ajaperioodil osadega sai ka ühes firmas tööl oldud – appi, kui ammu see ikka oli! Suvaline lugeja ei pruugi absoluutselt aru saada, millest jutt käib, aga kui ma ise neid loen, siis ma mäletan, millest kirjutasin, isegi kui konkreetset teemat otse välja ei ütle.
Nii, ja kuna ma võingi niiviisi heietama jääda (ja lõpuks valgub teema täiesti laiali), siis on jälle oht, et see postitus sahtlist kaugemale ei jõua. Seega praegu ma panen siia punkti ja loodetavasti suudan endale siiski mingi kirjutamisharjumuse uuesti tekitada . Nagu ma ähvardasin, et ma ei kavatse vaid jääda.
