Kas olete mõelnud, mis saab blogist peale inimese surma? Eriti need, kellel tellitud domeeninimi ja haldus mingist ettevõttest, kuhu vähemalt korra aastas raha peaks kandma?

Sellised eksistentsiaalsed mõtted täna mul, et äkki peaks ikka oma domeeni tagasi WordPressi domeenile kolima, et see säiliks, sest ma heameelega jagaks seda linki kunagi lastega ka, kui neid minu mineviku mina huvitama peaks. Või tahaks loota, et keegi teine juhatab nad siia, kui mind ennast enam pole. Mulle endale näiteks küll meeldiks lugeda oma esivanematest lugusid.
Mul oli kunagi üks vanatädi, kelle nooruspõlve lugusid oli nii tore kuulata. Nüüd teda enam pole neid rääkimas ja mina ka ei mäleta enam neid. Aga meeles oli, et mulle meeldis kuulda tema elust.

Ma ei tahaks, et minu lood kaovad ka koos minuga. Need pole maailma mõistes üldse olulised lood, aga need võivad olla olulised mõne mu lähedase või kasvõi tulevaste lapselaste jaoks.

Nii, et ma pean seda päris tõsiselt kaaluma. Sellega on muidugi nagu elukindlustuste ja testamentidega ilmselt, et see tuleb meelde siis, kui on juba hilja. Ja sellega ma ei üritanud öelda seda, et ma surema homme plaanin hakata, vaid seda, et jumal naerab, kui inimesed plaane teevad.

Kas keegi on otsustanud isiklikult domeenilt blogi tagasi WordPressi enda domeenile või Bloggerisse (või mujale) kolida sel põhjusel, et siis on lootus, et su lugu elab edasi?