Turbotigu


Kuhu 2022 kadus? Ja kas blogid on veel moes?

young-woman-using-laptop-computer-at-home-2022-02-01-22-37-43-utc

Blogimine

Päris veider oli avastada, et ma 2022 aastal ei teinudki ühtegi postitust. Kuigi statistika järgi kõik klapib, sest 2021 sain hakkama ühe sissekandega ja 2020 tervelt kahega. Olid ajad, kus ma suutsin lühemaid sissekandeid lausa mitu tükki päevas genereerida…
Kahju on muidugi eelkõige sellest, et kui kuskile asju kirja ei pane, siis lihtsalt unustad ära, mis ja millal oluline oli. Tänapäeval teen ma muidugi palju pilte ja nede abil ikka mõned tegevused annab tuvastada. Aga igast teemast ju pilti ei tee, mis korda on läinud.

Kusjuures ma viimasel ajal blogisid ise ei loe ka enam. Osalt asi selles, et paljud tuntumad blogijad hakkasid blogimise eest raha küsima. Selle kohta ütleks, et kui maksjaid leidub, siis kindlasti hea mõte. Ma isiklikult lihtsalt ühtegi sellist blogijat ei tea, kelle sisu ma raha eest tarbida tahaks. Pigem on hea meel, et nüüd jääb rohkem aega üle muudele asjadele. Pealgi, ma avastasin juba mitu aastat tagasi hoopis Redditi ja sealsed teemad on palju huvitavamad, kui meie blogijate reklaamist läbiimbunud katsetused. Katsetused ütlen seetõttu, et pealkirjad on ju püütud ülihuvitavaks teha, aga kui sisuni jõuad, siis oleks nagu petta saanud. Vähemalt sellised olid mu kogemused siis, kui veel tasuta lugeda sai. Nii, et minu jaoks see mingi kaotus ei ole, aga idee andis küll, et äkki oleks ka aeg jälle blogima hakata, sest vabakutselise elu ju nii lilleline pole, et raha muudkui tilguks arvele. Et ma võin vabalt hakata kirjutama korra päevas, kui mulle keegi peale maksaks. Nii, et ma jään siis ootama vastukaja: kes on huvitatud, et ma kord päevas (või nädalas) kirjutaks ja mulle siis lugemise eest raha kandma? Ma ilmselt maksmise plugina lisamisega end ei vaevaks, aga paypali lingi võin ikka lisada, südametunnistuse asi siis – kui loed, ole aus, ja maksa ära 😀

Aga tõsiselt, kuna ma enam blogisid ei loe, siis mind huvitaks küll, kas tasub siis ära see tasuliseks tegemine, sest ma kahtlustan, et on siiski suur hulk minusuguseid, kes ei loe enam lihtsalt. Kui tasuta vaid reklaamtekste lugeda saab, siis ma ei loegi ja ilmselt kaovad ju reklaamiostjad ka lõpuks ära, kui lugejate numbrid vähenevad, või pole see loogiline?

2020 vs 2022

Kui nüüd läinud aastast rääkida, siis kõik ilmselt mäletavad veel, kui 2020 tuli Koroona ja kõik rääkisid, et iial pole nii halba aastat olnud. Aga vot, siis tuli see faking kremli päkapikk oma “erioperatsiooniga” ja nüüd ei arva keegi enam, et hullemaks minna ei saa. No sellise värdja kirjeldamiseks ma ei taha blogi ruumi raisata rohkem, aga loodan, et järgmise aasta kokkuvõttesse saab juba kirjutada, et päkapikk lendas hooletu suitsetamise tagajärjel õhku nagu suur osa tema orkkidest. Unistada ju võib.

Töö, pere, hobid

Olen nüüd juba kolmandat aastat enda ettevõttes vabakutselisena tööd teinud ja seni on olnud olukord täitsa talutav – rahas ei suple, aga tööd on piisavalt olnud, et arved saab makstud. Viimasel ajal on aga tööd vähemaks jäänud, ja seda ilmselt paljudel.
Mulle küll väga meeldib see töö tegemine kodus ja endale sobival ajal. Et pole kontoris tiksumist, samas suur miinus on see, et puudub kindlustunne, et igal kuul endale palka saad maksta.
Lisaks, kuna lapsed on siiski palju kodus, siis see kodus töötamine lihtne pole muidugi olnud. Lapsed on ju veel piisavalt väiksed, et vajavad paljude asjadega abi. Suvel olid mõlemad kodus ka, sügisest algasid juba koolid ja lasteaiad ja siis oli mõnes mõttes lihtsam – aga teisalt jällegi, oma aja võtab logistika. Lapsed iseseisvalt veel ringi ei liigu ja me eelistame ühistransporti autole, vähemalt kesklinna suunal.

Töö osas niisiis on ajad segased, vaatan ringi, kas leian endale “päris” töökoha, sest elu on kalliks läinud ja veidi stabiilsust paha ei teeks. Iseasi, kuidas see laste kõrvalt tööl käimine küll õnnestub? Ma tean, et suur osa inimesi seda teeb, aga ma vist olen nii saamatu, et ma arvan, et siis ma jõuan kodus veel vähem asju teha. Praegugi on juba õudne segadus igapäevane nähtus. Varem ma vist nägin rohkem vaeva segaduse likvideerimisega, aga kui väiksed pätud üldse koristada ei aita ja minu vaevaga korda saadud elamise ühe päevaga sama sassi ajavad, kui enne koristamist, siis kaob igasugune motivatsioon seda protsessi uuesti korrata. Vahel on abi sellest, kui kedagi on külla oodata, siis ma võtan end kokku ja teen vähemalt minimaalse koristuse.

Hobidest ka. Ma olen pikalt-pikalt mõelnud, et mul on vaja mingit hobi, mis võimaldaks mul kodust välja saada. Nüüd mul lõpuks on ka selline hobi (tänu elukaaslase hoolikalt valitud jõulukingile) – nimelt käin nüüd Trummikoolis ja pean mainima, et ma pole kunagi varem koolis käimist nii palju nautinud, kui praegu. Kahju vaid, et see korra nädalas ainult on. Natuke nagu väheks jääb. Õnneks teeme ka korra nädalas bändiproovi ja äkki ühel päeval võib meie bändi ka esinemas näha. Nüüd on muidugi prooviga pikalt paus olnud – pühad ja muud teemad tulid vahele, aga loodetavasti saab uuesti ree peale sellega. See on tõesti minu “teetassike”, mida ma poleks osanud isegi soovida. Kuigi nooremana ma ikka trummidest mööda jalutades igatsevalt nende poole vaatasin, ei arvanud ma päriselt kunagi, et ma suudaks sellise asja ära õppida. Praegu ma olen siiski veel päris algaja, esinema veel ei julge minna ja loodan, et lavahirmust saab ka kunagi üle, sest muidu ei tule sellest plaanist midagi välja.

Sõbrad

Koroona ajal inimesed vist harjusid ära rohkem kodus istuma ja vähema väljas käima ja sõpradega kohtuma, igatahes mul on tunne, et ma näen liiga harva oma sõpru. Ja ei süüdista üldse sõpru siin, sest endal on ka tunne, et pole aega lihtsalt, tahtmist oleks küll. Ilmselt peab rohkem vaeva nägema ja konkreetseid plaane tegema, mitte selliseid, äkki varsti näeme, stiilis.

Viimastes postitustes kirjutasin ma palju ühest endisest sõbrast, kes paraku siiani on oma vandenõu teeoriatega hõivatud. Ma küll bloki võtsin maha ja aegajalt uudishimutsen, et millega ta tegeleb. Midagi pole vist muutunud ja enam ma seda sõprust taga ei nuta ka. Ainult mõnikord on kahju, et ta oli üks väheseid, kellega ma sain õhtuti väljas käia. Nüüd nagu pole kedagi. Mees ei saa ka minuga väljas käia, sest keegi peab ju kodus lapsi valvama. Vahel harva siiski räägin ta ära ja viib lapsed oma vanemate hoida.

2023 plaanid

Nagu eelmises lõigus öeldud, sõpradega peaks rohkem kokku saama. See on mul veidi egoistlik plaan muidugi, aga ma tõesti mandun kodus – tööl ei käi, kuskil mujal väga ringi ei liigu, kui poodi ja lastega kooli, trenni ja lasteaeda. Poes ma ka tegelikult eriti ei käi, harjusime 2020 ju kulleriteenust kasutama ja see on päris hea aja kokkuhoid, raha kulub ka vähem, kui emotsiooniostud ära jäävad.

Plaan on sel aastal ka kolida. Kolimine aitab ka ehk teostada minu “laste peale vähem karjuda” plaani, sest äkki suuremas elamises suudame ise ka normaalsemaks jääda, praegu me oleme ikka parajad ekstremistid, arvestades ruutmeetreid, mis meil inimese kohta on. Ega see vaimsele tervisele hästi ei mõju, nii mõnigi kord olen mõelnud, et ehk on hullumajas rohkem ruutmeetreid ja mõni vaikne nurgakene, kus saaks rahus omaette olla.

Loodetavasti saame siis sel aastal ka bändiga kuskil end korraks näidata. Nimi on juba olemas, aga seda veel ei avalikustaks.

Tegelikult on mul hästi palju asju, mida ma tahaks 2023 aastaks plaani võtta, aga ma jätan midagi enda teada ka. Ei saa harjutada end ka jälle nii pikki postitusi tegema, sest see tähendab seda, et ma ei viitsi neid lõpuni kirjutada ja jäävad jälle igaveseks sahtlisse.

Ja veelkord, küsimus suurele ringile, kas te tahate mulle raha kanda, et ma veel kirjutaks? Ja mis teemad teile huvi võiks pakkuda?
Ja mis ise tegite viimasel 2020-2022?

Kes avastas, et tahaks raha kanda, võib seda kohe siin teha: paypal.me/turbotigu