Uskumatu, aga ma jõudsin täna lõpuks ometi trenni. Tegelikult peaaegu oleksin juba eile jõudnud – tulin koju, pakkisin trenni asjad ära ja siis tegin selle vea, et hakkasin uurima, kas powerplate’il vaba aega on. Selgus, et vaba aeg oli olemas ja siis ma ei suutnud kuidagi otsustada, kas minna lihtsalt jõusaali või minna powerplate’i. Ja kuna ma kuidagi otsustada ei suutnud, siis ma lõpuks enam ei viitsinud minna. Kuigi mul oli meeles, mis juhtub, kui ma esmaspäeval trenni vahele jätan. Imekombel täna mingeid muid asju vahele ei tulnud. Kuigi mul oli kiusatus mitte minna, sest tööl on endiselt kiire ja väsitav ja lisastressi tekitavad uued projektijuhid, kellega koostöö üldse ei laabu, sest nad ei jaga biiti* lihtsalt. Et tegelikult oli jube kiusatus täna kodus lihtsalt puhata ja lugeda ühte oma uutest raamatutest, mis on juba nii põnev, et ma eile ei märganud enne magama minna, kui silmad tõesti enam lahti ei püsinud – kell oli siis juba 1 ja see on minu tavapärasest töönädala reziimist juba tunni võrra üle läinud. No ja täna vist ei jõua üldse lugeda kokkuvõttes, sest praegu on kell juba 23.30.
Aga tänase trenniga vist pingutasin üle. Või saunaga. Pigem siis mõlemaga kokku. Trenni osas oleks vist pidanud peale väikest pausi ja mitte veel 100% tervena võtma veidi rahulikumalt. Aga no oli ju hirm, et jälle see nädal tihti trenni ei jõua – neljapäeva õhtu juba on kinni ja ei imestaks, kui homme kolmapäevaklubi endast märku annab – ja siis ikka pidasin vapralt 50 minti vastu. Aga no saunalaval oli täna olukord kuumem kui tavaliselt. Nimelt sain terve see aeg olla laval täiesti üksi ja no ma siis viskasin seda leili ikka hoolega, kasutades võimalust, et ei pidanud teistega arvestama. Aga oleksin pidanud arvestama iseenda kuuma talumatusega. Pessu minnes tahtis pilt eest ära kaduda. Ainuke mõte oli, et saaks selle shampooni juba välja pestud ja saaks minna pingile istuma. Pärast riietusruumi pingil istudes sain ka veel tükk aega koguda end, enne kui julgesin püsti tõusta ja jätkata tavapäraseid toiminguid.
No ja nüüd pea kah valutab. Nõme noh, kui saunalembene inimene üldse kuumust ei kannata.
Aga muus osas, tervis on peaaegu tagasi, kuigi nõmedalt kaua on küll see jama kestnud. Ma lõpuks loobusin igasugu ravimitest ka, sest mingit nähtavat kasu neist polnud.
Tööl on endiselt kiire – ühe disaineri kohta on meil ikka kole palju projektijuhte ja nad kõik arvavad, et just nimelt nende projekt(id) on kõige olulisemad. Vahepeal mõnda asja saab väljapoole delegeerida, aga osa ülesandeid on nii igavad, et isegi väljast ei taheta neid vastu võtta. Ma olen juba valmis kedagi kontoris välja õpetama, et osadest ülesannetest pääseda.
Olgu, uneaeg. Raamat muidugi on endiselt ahvatlev mõte.
………………………………………..
*ja see on veel hästi öeldud:)
