Ma olen nii kehv kirjutaja jälle olnud. Plaan kirjutada käib mul vähemalt korra päevas peast läbi, aga reaalse kirjutamiseni kohe üldse ei jõua. Õigemini korra ma jõudsin ühe lõigu valmis kirjutada, aga mingi error tuli ette ja kogu kirjutis läks kaotsi ja siis mul selleks korraks jälle sai kirjutamisest isu täis ka.

Vahepeal on palju asju toimunud, kas ma enam suudangi kõike meenutada. Ei viitsi vist eraldi teemasid teha, muidu ma jäängi neid lõpetama:) Mis tähendab, et see postitus saab pikk olema kindla peale. Proovin asja vahepealkirjadega lahendada seekord.

Tööotsingud.

Need põnevad kandideerimised, millest ma hiljuti kirjutasin, ei osutunud edukaks. Teise puhul ma eriti ei kurvastanud ka, mulle jäi mulje, et see töö saaks üsna igav olema ja asukoht oli ka vaid autoga ligipääsetav ja see on üsna suur miinus. Esimene koht aga otsustas peale kõiki neid vestluseid ja proovitöid, et nemad korraldavad uue konkursi kuskil aasta pärast, sest väidetavalt nad sobivat inimest ei leidnud seekord.
Pakuti mullegi võimalust, et kui ma endiselt huvitatud olen, võivad nad mulle märku anda uue konkursi toimumisest. Ma üritasin siis viisakalt neile selgitada, et minu oskused ilmselt selle ajaga neile sobivaks ei muutu ja mainisin ka, et ei taha sellist asja uuesti läbi teha, sest selline tulemus valmistas siiski suure pettumuse. Kõige rohkem pettumust valmistaski see, et nad üldse kedagi ei valinud, mitte et nad nüüd konkreetselt mind ei valinud. Aga inimesi niipalju jooksutada, lasta neil päris suuri ülesandeid lahendada (aega kulus selleks ikka omajagu) ja siis lihtsalt loobuda, see jättis asjale üsna halva maigu. Tegelikult oleks ju olnud võimalus katseajaga välja selgitada, kas mõni kandidaatidest oleks ehk suutnud töö käigus vajalikud oskused omandada. Minu jaoks oli nendes proovitöödes ka päris palju uusi asju ja üsna loogiline, et esimese korraga ei pruugi asi õnnestuda. Samas ma oleksin küll valmis olnud proovima, et ehk suudan töö käigus neid oskusi lihvida. Nii et jah, väike pettumus oli peale seda suurt rabelemist küll.
Positiivne oli aga see, et mõned päevad tagasi helistati ühest komandast firmast ja kutsuti mind töövestlusele. Neil isegi polnud töökuulutust väljas, vaid leidsid ise minu cv. Aga vestlusel muidugi selgus, et nemad otsivad siiski koodikirjutajat ja minul need oskused väga tugevad pole ja pole ka huvi sellega tegeleda. Aga ikkagi oli lahe, et mu cv silma neile jäi.
Aga muidu jah on viimaste kuude peal tühjus valitsenud, mis puutub tööpakkumistesse. Lihtsalt polegi enam kuskile cv-sid saata. Võimalik, et puhkuste ajal on töötajate otsingud pausile pandud.

Chillääääks (alapealkirjaga “kingad”).

Õde käis oma noorema lapsega külas ja siis tegime ühe suuremat sorti jalutuskäigu, peale mida ma otsustasin, et ma tükk aega enam kontsakingi jalga ei pane. Muidugi juba mõned päevad hiljem panin jälle kingad jalga ja jälle piinlesin. Aga kuna ma hiljuti omale ühe ilusa seeliku ostsin, siis ma ikkagi pean mõned oma kingad enda jala järgi lõpuks kohandama, olgu see pealegi natuke valus ja vaevaline ja hulga plaastreid nõudev. Aga ma tõesti pole vist iialgi sattunud selliste kingade otsa, mis vähemalt esialgu plaastreid ei nõuaks ja suurelt ilmselt selle tõttu olengi rohkem tenniseinimene. Tennised on muidugi mugavad ka ja kuna ma eriti seelikuinimene ka pole olnud, siis ongi kingad ka pigem kapis tolmu kogunud. Aga ma üritan end parandada, olen avastanud, et täitsa mõnus on suvel seelikuga käia:)
Ma vist üldse olen tiba muutunud viimasel ajal, olen näiteks õppinud jooma valget veini ja hakanud sööma oliive – aga need oliivid peavad olema ühe konkreetse firma omad, muidu mulle oliivid endiselt ei maitse.

Ahjaa, see jalutuskäik. Kõigepealt tegime ühe päris pika tiiru Kadrioru pargis ja korraks käisime ka mere ääres jäätist söömas. Ja siis oli mul juba natuke vaja jalgu plaasterdada. Seejärel sõitsime trammiga linnahalli juurde ja jalutasime sealt Lennusadamasse. See teekond osutus ootamatult pikaks ja siis veel see Lennusadam oli ka üsna avar ja ka seal sai üsna palju kõndida. Tagasi linna me läksime juba taksoga, sest ei kujutanud eriti ette, et jaksaks seda maad uuesti läbi käia.
Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin, kui ma koju jõudes lõpuks kingad ära sain võtta jalast:D Tegelikult olid meil õega mõlemal plätud ka kaasas, aga ei tekkinud erilist tahtmist neid jalga panna, sest plätuinimene olen ma veel vähem, kui kinga- ja seelikuinimene.

Lennusadam ise oli üsna muljetavaldav, vaatamist oli seal palju ja nüüd olen ma siis päris allveelaevas saanud sees käia ja ühes mitte-nii-päris – kollases allveelaevas kah. See kollane allveekas oleks võinud olla natuke teisiti lahendatud, ühe väikse ümmarguse akna asemel oleks võinud veealust pilti näidata tervel suurel ekraanil. Aga tore kogemus oli sellegipoolest. Lisaks sain proovida lennuki simulaatorit, lennukis sai sees istuda ja siis see liikus ka natuke. Minul vist liikus lennuk üsna palju, sest ma ei suutnud üldse stabiilselt otse sõita, vaid koguaeg olin kas nina taevasse või nina maapoole suunaga ja kohati oli päris hirmus tunne, kartsin, et vastu maad ma kohe kukun. Tegelikult muidugi kukkuda ju päriselt ei saanud, aga see simulaator jättis nii reaalse mulje, et mu jalad suutsid seal vist väikse värina sisse võtta:D Nii nõrk olen noh. Aga mulle hullult meeldis, et ma seda proovida sain.

Pärast sõitsime taksoga linna ja lapse soovil tegime ühe Mäki külastuse. Minul erilist burksi isu polnud ja seega rääkisin ma õe ära, et meie võiksime süüa hoopis ühes peenes restos. Muidugi ma olin unustanud, et need hinnad seal kah nii peened on ja tegelikult kokkuvõttes toidud polnud küll nii head nagu ma mäletasin ja rahast hakkas ikka kahju küll. Ainuke, mis selle pettumuse veidi korvas, oli magustoit, mille pärast ma sinna üldse minna tahtsin. See oli endiselt nii hea nagu mäletasin.

Maal ja teel.

Täna käisin natukeseks maal. A.-l oli Lõuna-Eestis tööasju ajada ja siis ma sõitsin taga osa maad kaasa ja õhtul linna tagasi. Sain vähemalt natuke aega kasse paitada ja emaga ja venna väiksema lapsega suhelda. No selle lapsega suhtlemine on muidugi üsna raske, sest tal on parajasti käsil “miks” periood ja no igale vastusele, mis sa talle annad, suudab ta ligikaudu kolm “miksi” otsa küsida. Ja siis ta muidugi käib koguaeg kannul. Kui mina läksin õue, tuli tema ka, kui mina läksin maasikapeenrasse, siis tema tuli ootama, millal maasikaid saab – hiljem käis asi nagu konveieril, mina puhastasin maasika, panin väljasirutatud väiksesse peopessa, maasikas liikus suhu ja käsi sirutus kohe uuesti välja, nii kaua, kuni maasikad otsa said:) Aga ta on tore, aasta taguse tüübiga ei anna võrrelda, siis oli tal mingi hullumeelne jonniperiood.

Emal on starmaniga jälle probleeme. Mingid imelikud tundmatud read olid sinna selle kuu arvele lisandunud. Jällegi pidin neile kirja saatma ja selgitust paluma. Mul on ikka jube kahju, et me selle liitumise tegime.

Tagasiteel juba peaaegu Tallinnas olles sattusime maanteed jagama mingi täieliku värdjaga, kes alustas möödasõite täiesti suvalistel hetkedel, nii kui kellegi selja taha jõudis, hakkas kohe mööduma, s.t. möödustki, täiesti eirates asjaolu, et vastu tuli päris mitu autot ja nad ei olnud üldse mitte kaugel. Ilmselt oli pidurdamist ka vastutulijate seas, mitte ainult nende hulgas, kellest mööda sõideti. Ühesõnaga kõik ülejäänud olid sunnitud pidurid blokki panema, et see hull saaks oma manöövrid lõpuni viidud. Vot seekord kasutasin küll juhust ja helistasin ka liiklusliinile. Tavaliselt, kui ma ise roolis olen, ei ole mahti ei numbreid kirja panna, veel vähem helistada. Seekord kõrvalistujana olid mul kõik võimalused olemas ja peale selliseid korduvaid manöövreid ei olnud ka kahtlust, et ta kogemata sellise möödasõidu tegi. Ju ta mingit sorti joobes oli, millegipärast ei usu, et ükski kaine inimene selliseid asju teeks – aga samas, maailm on suur ja lai ja mahutab igasuguseid erineva kategooria hulle.
Pildi sain ka tehtud. Hoiduge sellise auto eest – Audi A3, numbriga 888 SRL.
Ahjaa, tüüp rääkis vist sõidu ajal lisaks telefoniga ja hetkel, kui selle foori taga seisma jäime, tegi ta ka suitsu. Imestan üldse, et see foor ta korraks peatuma sundis.