Olen siis nüüd ka lõpuks Pärnus suvitamas käinud, vist esimest korda elus. Suvest oli asi muidugi kaugel.
Aga täitsa kena liivarand oli seal ja vist isegi mõistan natuke, miks sinna sõidetakse. Rannas asuvad kohvikud ja hotellid näevad ka kuidagi lahedamad välja, kui pealinna randades.
Ilm sattus olema suhteliselt jahe ja randa meil tegelikult rohkem asja polnud, kui et käisime korraks seal jalutamas ja ümbrusega tutvumas.
Hotell oli väga mõnus ja hotellis elamine on lahe. Mitte, et ma seda tihti harrastaks, aga need vähesed korrad, kui on ette tulnud hotelli külastamist, siis ainuke veidi kehvem kogemus oli Pariisis. Aga eks see oli seda hinda väärt. Igatahes seda oli natuke keeruline isegi hotelliks nimetada, aga kõik ülejäänud kogemused on olnud küll superluks.
Tegelikult oleks võinud kogu see olemine meil olla seal superluks, aga õde võttis lapsed kaasa ja no need harrastasid suurema osa ajast vingumismängu ja vinguti absoluutselt kõige üle. Kohati tüütas see virin ikka päris ära ja õde oli juba valmis lapsi bussiga koju saatma. Õde küsis ka, kas ma nüüd saan aru, miks ta aegajalt laste peale karjub:) Mul endal vist päris karjumise soovi veel ei tekkinud, aga ka mul oli kiusatus nad bussi peale saata.
Aga kui see osa välja arvata, siis oli ikka kõik hästi.
Kõige lahedam oli kohalejõudmise õhtu, kui käisime hotelli restoranis söömas ülihäid salateid ja seal sai ka tehtud väiksed mojiitod. Neid salateid prooviks teinekordki. Üldse oli see restoran väga mõnus. Hommikusöögiks oli ka nii hea valik, et peaaegu võis võrrelda Dublini hotelliga, kus sai mõni aeg tagasi käidud. Lisaks oli seal näiteks Jamie Oliveri lastemenüü – lastele see loomulikult ei sobinud.
Hotellis tutvusime USAst tulnud noormeestega, kes meie korrusel piljardit mängisid. Aitasime neil siis mängida ja nemad aitasid meil veini juua. Ütlemata lõbus õhtu oli.
Üks neist tegeles KIA müügiga, ja sellega seoses sai neile räägitud ka nalja blondiinist ja Nokiast. Tuleb välja, et ameerikamaal seda nalja vist ei teatagi. Või siis oli selline seltskond, kes polnud kuulnud. Aga võiks ju arvata, et KIA müüjad ikka on kuulnud.
Järgmisel päeval tegelesime shoppamisega ja käisime sushit söömas. Sain elus esimest korda proovida magusat sushit. Muidu täitsa hea oli, aga mulle siiski soolane meeldib rohkem. Imekombel seda olid lapsed nõus proovima. Muidugi me tegime diili, et sööme sushi ära ja siis ostame õhtul neile burksi hotelli. Aga kuidagi läks nii, et burksini ei jõudnud, aga leidsime hotelli lähedusest ühe pizza koha ja see sobis neile ka. Sama firma pizzasse üritasime pääseda päeval enne sushikohvikut, aga see oli nii üle rahvastatud, et ei tundunud hea mõte sinna ootama jääda.
Ja kuidagi nii see päev möödus päris kiirelt, shopates ja süües:) Ei hakanudki tegema mingeid välja mineku plaane, otsustasime hotellis mojiitosid juua ja piljardit mängida. Ja kuna eelmisel õhtul oli hilja magama mindud ja mind oli lisaks taas tabanud insomnia, siis tundus päris hea plaan sel õhtul varem magama minna. Kell 1 siis vist umbes.
Järgmisel hommikul nautisime taas mõnusat hommikusööki ja oligi aeg taas kodu poole liikuda.
Tänu puhkuse trippidele ja shoppamistele on nüüd ülejäänud augustiks karm säästureziim ette näha. Õnneks on arved makstud ja kassidel on toitu piisavalt varuks. Ainult siilide toitmisega võin hätta jääda. Samas, maal on tigusid piisavalt, ja kassid varustavad neid aegajalt hiirtega ka (kasvõi väljaoksendatud kujul, siilidele sobib ka see:P), seega päris nälga nad ikka vast ei jää.
Ema raporteerib mulle siilidest pea üle päeva. Tal nendega seal põnevaid seikluseid lausa. Näiteks üks õhtu avastas siili köögist. Kui selle siili köögist välja oli saanud, selgus, et ka teine siil oli köögis. Ja muidugi sellise asja peale võib päris korralikult ehmatada, sest köögist ei oska ju siile oodata. Aga ju nad siis ongi ära kodunenud, kui juba tuppa tulevad. Suvi on jahe olnud ka, ehk otsivad juba talvekorterit:)
