Täna sai siis üle pika aja taas pimedasõitu harjutada. Lühikesi otsi olin muidugi sõitnud juba sel sügisel, aga viimatiseks Tallinn-Türi sõiduks põgenesin ma töölt 2 tundi varem, et saaks valges sõita. Selge on see, et iga nädal see trikk ei õnnestu ja peab ikkagi harjuma selle pimedaga jälle.
Peab ütlema, et see oli üsna vastik, nagu ma mäletasin. Kusjuures ühtegi troppi ei olnud täna teel, võimalik, et ma ise olin mõne jaoks tropp (minu jaoks kvalifitseeruvad tropiks need, kes tekitavad ohtlikke olukordi, ja sellised aegluubis sõitjaid, kes sõidavad keset teed ja osad neist veel kiirendavad siis, kui neist mööduma hakata), sest ma sõitsin aegajalt ikka üsna aeglaselt, kui vastutulevad autod liigselt pimestasid või kui tundus, et tuul mind teelt minema üritab lükata – see tänane torm oli ikka täitsa hull, mu auto tundus kohati nagu mingi udusulg, mida tuul võiks siia-sinna lennutada.
Pühapäeval on plaanis operatsioon “kass linna”. Ehk siis plaan on viia üks kassidest linna. Nad kumbki mul autosõitu ei talu, aga see veel eriti, keda linna tahan. Mõlemat ma ei saa võtta, teine on ju ema oma, kuigi nad tunneks kindlasti koos end julgemalt – nad mingid suured sõbrad ei ole, aga kui ohtu tunnetavad, siis hoiavad kokku.
Aga no näis, mis sest plaanist saab, sest võib-olla ei saa ma kassi kättegi õigel ajal. Ja võib-olla läheb mul süda haledaks, kui ta linnas end halvasti tunneb ja toon ta juba järgmisel päeval tagasi maale. See poleks esimene kord, kui kassid on linna doktori juurde toodud ja plaanis oli jätta nad nädalalaks linna – aga ma ei pidanud vastu. Mul oli neist nii hale, kui nad koguaeg voodi taga peidus olid. Viisingi nad koju varem, kui plaanitud.
Lisaks tekib veel see probleem, et ma ei saa siis üldse maale minna, sest kassi ma üksi ka tema jaoks veel võõrasse kohta ei jätaks nädalavahetuseks. Aga noh, ongi hea põhjus vältida pimedas ja lumega autosõitu.
Hiljemalt jaanuaris muidugi tuleb siiski kass ema juurde tagastada, sest siis on vaja endal nädal aega suusareisil olla. Selleks ajaks on ka ilmselt selge, kas kassi on mõtet ka edaspidi talvisel ajal linna tuua. Kui soojaks läheb, tuleb ta nagunii tagasi tuua, et ta ei peaks oma tavapärasest õue elust loobuma. Seda minu südametunnistus ei luba, et ma poole kohaga õuekassist teen toakassi.
Ja praegu istub ta mul mõnusalt süles, lööb nurru ja ei aimagi, mis plaane ma pean. Kuigi ma küsisin talt, kas ta tuleb muga linna. Aga ta ju ei ütle mulle.
