Turbotigu


“Kass linna” plaan ebaõnnestuski, nagu ma kartsin. Aga mitte neil põhjustel, mida ma kartsin, vaid hoopis selle tõttu, et ma pean ilmselt saabuval nädalavahetusel taas maale minema ja see autosõit ainult nädalase elukohavahetuse eesmärgil ei tasu kindlasti ära. Arvestades, milline piin see sõit kassile on. Lisaks on täielik piin teda sellisena näha. Eilse tormiga oleks see sõit talle veel topelt vastik olnud, arvestades, et tal autos süda pahaks läheb. Nii, et see plaan nüüd lükkub teadmata ajaks edasi.

Aga see torm on täiesti hull. Terve öö katus ja torud kolisesid, magamisest polnud juttugi. Käisin aegajalt akna peal piilumas, kas mõni puu on ka maja ees juba lendu läinud. Krohvi lendas küll öö jooksul maja küljest jälle alla ja tööle jalutades oli päris jube vaadata, kuidas ühe maja küljes akna plekid tuule käes laperdasid. Sellise ilmaga pane või kiiver pähe igaks juhuks.
Uue kontori läheduses on meil pidevalt olnud tuulisem, isegi mere läheduses asuva kontori juures polnud nii tuuline, kui siin. Ja täna oli mul tükk tegu, et üldse kontorini jõuda, tuul keerutas ja tegi igasuguseid trikke, et mind teelt kõrvale puksida. Otse kõndimisest oli asi kaugel. Hea, et üldse edasi sai, mõni telliskivi kotis oleks ära kulunud igatahes.

Ja kontor on külm ka. Reedel oli tuul minu toa poolt ja siis mul kardinad liikusid tuule käes. Täna on tuul küll teiselt poolt, aga külm on ikka. Et ei ole see uus kontor nii hea midagi. Ja veel pole isegi miinuskraade olnud – talve ma sellistest tingimustes küll siin üle ei ela. Seekord on siis kõige suurem külmavares saanud kõige külmemasse tuppa. Aga noh, kui see välja arvata, on see tuba ikkagi hea.