Turbotigu


November

Kõikidest mu pingutustest hoolimata pole ma kuu aja jooksul jõudnud kaugemale blogimisega, kui et korduvalt olen siia sisse loginud ja teinud kindla plaani midagigi kirjutada, ja korra kirjutasin “oeh” ja jätsin loomulikult selle sahtlisse. Aga see oeh väljendas seda, et ma olin totaalselt kokku jooksmas. Ja isegi blogimine ei aidanud, sest ma ei jõudnudki ju selleni.

2 eelmist nädalat olid sellised hullumajad tööl, et ma kartsin, et kui see tempo jätkub, olen ma varsti lihtsalt tööga tapetud. Aga õnneks tuli uus nädal, 2 kõige kriitilisemat projekti said enam vähem valmis ja sai taas rahulikumalt hingata. Ja muidugi kogu selle tempo juures läks tervis ka veel käest ära ja ma isegi kahtlustan, et üle töötamisest. Ma ei tea siiani, mis mul viga oli ja endiselt on – juba 2 nädalat järjest on iga päev 37,2 palavik ja eelmise nädala alguses oli veel imelikke sümptomeid, mida ei oska mingi tõve alla liigitada. Ja eile hakkas mul pea valutama ja tabletid aitavad vaid mõneks ajaks. Enne töölt ära tulekut just võtsin ühe, aga see isegi pole mõjuma hakanud. Mine või arsti juurde.

Üks asi, mille omamises ma üsna kindel olen, on stress. Ja seda suures osas töö tõttu – projektid on üle pea kasvanud, tähtajad ähvardavad üle aja minna. Lisaks on palju segadust ja info puudulik liikumine ja mulle tundub, et ma teen aegajalt 4 inimese tööd – s.t. siis oma disaineri tööle lisaks tõlkimist, kopivraitimist ja projektijuhtimist. Ja kõige väsitavam on see projektijuhtimise osa, sest pead html-i kirjutades samaaegselt ka suhtlema kliendiga. Ma ei imestagi, et vead sisse tulevad, kui pead paralleelselt muudkui arutama asju.
Töö asju pole enam eriti kellelegi kurta ka, sest tänu ühele eelmise nädala situatsioonile avastasin ühel hetkel, et mul pole enam ühtegi liitlast tööl. Samas ma avastasin, et ma saan palju rohkem asju tehtud, kui pole vaja lobiseda kellegagi.

Teine suur stressiallikas on raha – või siis õigemini selle puudumine.
Mis mõtted mul kogu selle töö ja rahaga seoses tekkinud on, hoian hetkel endale. Aga ma ütlen niipalju, et külgetõmbeseadus tõestas end täna – millele keskendud, seda ka saad:) Kuna ma olen siin viimasel ajal mitmele asjale keskendunud, siis on praegu veel vara mingeid järeldusi teha ja ennustama hakata, mis edasi saab.


Vahepealsetest uudistest niipalju, et tegin teoks ühe ammu planeeritud külaskäigu – harjutasin muuhulgas linnas autosõitu ja käisin isegi õismäe ringil ära, mida ma natuke enne kartnud olin. Külapealt tulin tagasi kolme laenatud raamatuga. Nüüd on mul jälle õhtud raamatutega sisustatud.


Lisaks olen läinud kahel reedel autoga tööle, et otse töölt maale sõita. Ja kuna kontor asub Tartu maanteel, siis sai need 2 korda kasutatud maale sõiduks Tartu maanteed. Aga ma vist edaspidi ikkagi kasutan vana head Viljandi maanteed, sest Viljandi maantee on ikka nii mõnusalt rahulik ja autovaba võrreldes Tartu maanteega ja idiootide protsent on selle võrra ka väiksem.


Ahjaa, sünnipäev oli ju ka ära. Täitsa edukalt sai peetud, kui sai tehtud väikseid kokkuleppeid söökide ja jookide osas. Ise panustasin ka ikka võimaluste piires ja jäi ülegi. Ja oli tore nagu alati.
Töö juures pole sünnipäevade pidamised paremaks muutunud – see on kohe lausa piinlik, kuidas 5 minutiga süüakse oma torditükk ära ja minnakse laiali. Pikemalt istuti umbes 2 nädalat tagasi, kui üks kolleeg töölt lahkus. See oli kuidagi palju pidulikum ja põnevam sündmus:)


Eelmisel nädalal plaaniti ka tööjuure üritust, aga kuna mul oli tervis kehv ja üks kolleegidest tahtis asja kiirelt kaelast ära saada, siis mina jätsin selle vahele – kuigi ma mainisin, et nädal hiljem mulle sobiks. Kui pole minu seltskond oluline, siis pole, mis seal ikka. Kui enne oli mulle sellest seltskonnast üks inimene oluline, kelleta ei oleks tahtnud firma üritusele minna, siis nüüd pole enam seda probleemi. Aga see pole esimene kord, kui mul on tunne, et kolleeg noa selga lööb.
Ma tunnen igatahes täiega puudust sellest seltskonnast, kes meil töötas 1-2 aastat tagasi. See oli seltskond, kellega võis vabalt minna õhtuti peale tööd õlletama. Praegu on selles osas suur puudujääk – kolleegidest sõpru enam pole. Nüüd on ainult ekskolleegidest sõbrad, ja neid on lausa mitmest eelmisest töökohast alles:)


Ma ei anna lubadusi järgnevate sissekannete osas. Kui aega ja asju juhtub olema, siis neid tuleb ikka edaspidi ka. Virisemise teemasid on tegelikult küll ju. Leiaks vaid aega ja tahtmist, et see nutt ja hala kirja panna:)
Aga nüüd – raamat ootab!