Vanasti ma ikka kirjutasin neid avaldamata postitusi palju, sest pidevalt oli vaja miskine maailmavalu endast välja saada. Aga päris avalikult ei tahtnud. Läks kirja, aga draftina. See teeb umbes sama välja, mis parooliga kaitsmine, aga ma seda ei taha. Ma ei tea, kas blogger võimaldabki. Aga minu jaoks on see umbes sama, kui keegi hakkab rääkima mingit põnevat lugu ja jätab lõpuni rääkimata. Võibolla see parooli all olev sissekanne polegi põnev, aga kui näed vaid pealkirja, siis ei tea ju. Mis sest üldse publitseerida, las olla draftis need sisemonoloogid, mis vahel tekivad, aga mis tunduvad mõnikord liigse vingumise, mõnikord liigse enesepaljastusena.
Praegusel hetkel on mul kaks sellist postitust, millest esimese kirjutasin eelmisel nädalavahetusel, teise sel nädalavahetusel. Mõlemad jäid niiöelda sahtlisse, kuna olid vägagi isiklikud ja üsnagi sinna nuttjahala kategooriasse kuuluvad. Aga ega nad mulle väga rahu ei anna. Mis muud, kui tuleb see jama ikka korralikult läbi hekseldada ja siis hakkab jälle parem. Võibolla. Hea lohutus on see, et see hekseldus annab sellise romaani mõõdu välja, et keegi peale mu enda nagunii lugeda ei viitsi:) Sellepärast ma ei hakka neid osadeks kah jupitama.
***
Nädalavahetusel vahetasin talverehvid suvekate vastu. Võimalik, et liiga vara, sest väidetavalt on öösel ja varahommikuti endiselt miinuskraadid. Õnneks öösel ma magan ja varahommikul ka. Enne 9-t ei saa mind mingi nipiga autorooli. Äärmisel juhul 10 minutit varem saab ja siis on isegi lootust õigeks ajaks tööle saada. Täna läksingi taas autoga tööle, sest oli plaan külastada mustamäel asuvat internetiteenuse pakkuja kontorit. Nad nimelt vahetasid meil siin piirkonnas nii hoolega seadmeid, et meie internet muutus üsna auklikuks. Üks tehnik käis kohal, kommenteeris, et meil siin üldse imelikult see süsteem pandud ja miks nii.. Daah.. nagu see sama firma poleks neid asju siin eelnevalt paigaldamas käinud. No igatahes otsus sai selline, et enne korda ei saa, kui me modemi välja vahetame, ja selle lubasid nad meile tasuta anda, kui ise kohale lähme või uuesti tehniku kutsume sel ajal, kui mina, ehk klient, ka kodus olen. Kuna nende tehnikute saabumine alati nädalajagu aega võtab, siis ma otsustasin, et käin ise parem kohal. Ja oh seda üllatust, kui mulle siis hoopis seda modemit müüa taheti. Sest meie vanal modemil olla garantii läbi. Ja vana modem töötas ometigi suurepäraselt, kuni nad oma seadmeid välja vahetama hakkasid. Ühesõnaga, ma keeldusin seda uut modemit ostmast. Sest ma olen teenuse eest maksnud, ja ma eeldan siis, et see ka toimib ja mitte auklikult. Ja nende remonditööd ja uuendused ei ole minu probleem. Meie kandis on piisavalt ka teisi teenusepakkujaid. Pealegi oleks seesama tehnik meie modemi juba nädalavahetusel ümber vahetanud, kui mina kohal oleksin olnud. Ma juba hakkasingi mõtlema, et mis firmasse siis üle minna, kui teenindaja leidis meile mõlemale sobiva lahenduse – teise paketi, kus tasuta modemirent sees on. Ehk siis nüüd on meil odavam kogupakett ja kiirem internet. Sellepeale tahaks kohe öelda, et everything happens for a reason.
***
Kõigi asjade kohta nii öelda ei julge. Tahaks, aga ei söenda.
Peale eelmist nädalavahetust olin natuke aega tasakaalust väljas. Tundub endalegi uskumatu, aga mõni inimene mõjub ikka veel nii, nagu enam ammu ei oota. Või olgem ausad, ma aimasin.. Lihtsalt, kui kokku ei puutu üldse, siis lõpuks hakkad uskuma, et kõik ongi korras. Vahepeal suudad isegi mingi negatiivse imidzi luua tollest inimesest ja endale sisendada, et nii oligi parem. Aga piisab vaid hetkest, kui need kujutluspildid kildudeks purunevad. Tuleb tagasi teadmine, et see ei oleks pidanud nii lõppema. Ja õhkõrn lootus, et äkki on midagi muutunud. Ja hiljem pettumus, et kõik on täpselt nii nagu enne ja siis masendus. Lihtsalt sellisel hetkel elad uuesti läbi oma lootuste purunemist (kuigi teist-kolmandat korda sama inimese puhul ei ole see muidugi nii hull, kui esimesel), ja see ei ole üldse mitte mõnus kogemus. Ja kui lootus läheb, siis suudad vaid mõelda: mis on selle kõige mõte.
Oh, ma olen seda ikka nii palju teinud, et ma juba tean, et see läheb varsti üle. Praeguseks hetkeks vist enam-vähem ongi üle, kuigi mõned hetked päevast see mõte ikka kummitab. Ja muidugi ei aita kõigele sellele üldse kaasa see äsja möödunud nädalavahetus, kus mu ema suutis end taas kord minu vastu nii üles keerata, et mul kästi põmst võtta oma kassid ja sealt majast kaduda, igaveseks. Ma olen sedagi korduvalt kuulnud tegelikult. Aga eks ma varsti tänu sellele hullumaja kandidaat olen. Sest kui üks juba on hull, siis tal ei ole väga keeruline samade geenidega inimesi kah hulluks ajada. Kahjuks ei ole mul endiselt päris oma kodu, kuhu oma kassidega põgeneda. Ma oleksin seda juba ammu teinud. Ma ei ole nagunii enam andestamisvõimeline, ma suudan selle inimesega väga tihti läbi saada täiesti normaalselt, aga ma ei suuda enam unustada, sest ta teeb seda uuesti ja uuesti. Ma ei saa andestada seda, et see inimene, kes nimetab end mu emaks, suudab mind nii endast välja viia, nagu iial ükski inimene pole suutnud. Ta suudab mind enda peale karjuma panna. Ja ma ei ole iialgi inimeste peale karjunud. Võibolla kunagi pubekana, kui õe-vennaga kaklesime, aga peale seda ei ole. Vanasti oskasin ma ignoreerida ja kõik see endast mööda lasta. Siis sain sõimata, et olen külma kõhuga. Nüüd aga oleks seda oskust hädasti vaja, sest ühe inimese karjumine on tükk maad parem, kui kahe inimese karjumine. Kuigi tema puhul pole vist suurt vahet, sest rahule ta ikka ei jäta mind, kui ta juba alustab. See ongi kõige hullem.. et okei, karju karju natuke, kui kergem hakkab, aga miks sa jäädki karjuma!! Ja tal jätkus veel alatust küsida, miks ma nii õel olen. Tema on mind selliseks muutnud, aga ta ise ei usu seda.. Ehk siis oli tore tee-ehitamise nädalavahetus, kuniks hell brake loose.. Ehk siis minu ema on hull ja mina olen ka varsti.. Isegi mu kassid käitusid nädalavahetusel veidralt. Muidu nad väga läbi ei saa, aga tol õhtul järsku pugesid üksteise kaissu magama. Ja läks tunnike mööda, kui nad järsku avastasid, et on n.ö. vaenlasega voodis ja siis läks hull kräun ja kisa lahti ja kassid olid karvupidi koos. Tea, kas ahvisid meid järele.. No täielik hullumaja noh.
Ja ma parem ei hakka oma eelmise nädala veidraid unenägusid kajastama. Ja italiaano teemat kah mitte, kuigi too tüüp ka ei väsi mind üllatamast..
