Väiksed kaanonid on ikka abiks, kui ühehäälselt keegi laulda eriti ei oska. Kuigi, eks ma tegelikult enda eest rohkem räägin.
Alguses tundus, et häid lambaid on vaid piiratud hulk, ja hilisemad saabujad sinna soojendusega lauta ei mahu, aga lõpuks leidsid kõik endale mingi nurgakese. Kasvõi toas, kabe-male lauataga, mis tegelikult oli kabe ilma kabeta ja male ilma maleta. Või midagi sellist me defineerisime.
Kui kõik muud südantsoojendavad joogid otsas olid, läksin ühe vana tuttava mõjutusel üle bloody maryle. Ull soolalaks oli see, kuigi soola ei pandud sinna üldse. Küll aga tabascot ja pipart hulgi. Aga mul on tunne, et tomatimahl päästis mind jälle kord pohmellist. Hommik oli umbes nagu eilne. Ainult vett kulus natuke rohkem. Aga üldiselt mõnus pühapäeva hommik. Päikesepaiste. Heinamaa. Nojah, vaatasin eile poole silmaga Kevadet. Tibid olid tol ajal täpselt samasugused nagu tänapäeval. Kõigepealt ütles Teele Arnole, et too minema kasiks ja järgmisel hetkel juba, et noh, tule siis.. ilmselt ei suutnud otsustada, kas tahab Tootsiga tantsida või Imelikuga kannelt mängida. Või hoopis toda lihtsameelset Arnot kodutee seltskonnana ära kasutada.
Ja hommikul, või siis lõunaajal oli lahe avastada, et kellad on vahepeal valeks läinud. Igatahes ma olen kahe käega hilisema ärkamise poolt. Ja seda aastaringselt.
_______________________
*see oli see tekst T-särgil, mida ülikooli ajal levitati. Ja see tõde kehtib siiani tegelikult. Mis ei tähenda, et see meeles on alati.
