Naabriterror vol2.

Naabripliks sai nüüd kirja kätte ja pidasime siis ühe vihase kirjavahetuse maha  – õigemini vihane on tema kirjastiil (kirjavigane ja jubeda lauseehitusega pealekauba, aga see ei puutu asjasse tegelikult, kui ehk niipalju, et annab aimu haridustasemest, mis nende peres on ilmselt läbivaks – arvestades nende käitumist). Ma ise ikka üritan rahulikuks ja konkreetseks jääda, mitte tema moodi lahmida. Enne kirja saatmist ikka loen üle ka, mis kirja sai.

Tema peamine sõnum on siis see, et ma levitan alatut laimu ja väljamõeldisi. Põhimõtteliselt hakkas lihtsalt lahmima ja tundus, et ta ei saa üldse aru, mida ma öelda tahan ja muidugi keeldub uskumast, kuigi ma korrutasin veel mitu korda, et me ei laima – meil on tõendusmaterjale. Ma ei süüdistaks kedagi, kui ma poleks veendunud nende andmete õigsuses. Ainuke põhjus, miks ma üldse kirjutasin talle, oli selleks, et öelda: jätku lihtsalt meid rahule ja lahendagu ise oma probleeme, sest meil pole põhjust ega kavatsustki neid aidata. Ja põhjused mitte-aitamises tõin ma talle välja oma esimeses kirjas.

Igatahes ma oleks üliõnnelik, kui see kõik oleks vaid väljamõeldis ja me tegelikult oleksime terve see aeg hoopis õnnelikult heanaaberlikke suhteid nautinud.
Võimalik tõesti, et ta neist midagi ei teagi, sest ta pole seal koguaeg elanud ja ehk talle ei räägitud ka kõike, kui ta noorem oli – see aga ei tee neid asju olematuks.

Ta hakkas veel nõudma videosid tõestusmaterjaliga. Justkui me oleks pidevalt pidanud kaameraga ringi käima, oodates et naabrid midagi jälle korda saadavad. Pealegi algasid need jamad juba siis, kui nutitelefone veel olemas polnud ja kaamerat kah igaüks ei oma. Aga meil on ka ilma videoteta piisavalt tõestusmaterjali – avaldused politseis, loomaarsti tõend, ülestunnistused politseis, keskkonnakaitse kohal käimised, valla poole pöördumised, teised naabrid…

Mul isiklikult pole mingit vajadust neile midagi tõestama hakata – tõestagu parem ise, et meie valetame. Pole mingit ohtu, et nad seda suudaksid.
Lisaks olen ma veel kuri ja õel. Ohjah, no olen, siis olen. Lemmiklooma tapmine on vist piisavalt õigustuseks sellele, et olla kuri nende mõrtsukate suhtes?

Aga tundub, et nüüd vist see kirjavahetus lõppes. Mina ei kavatse ta viimasele kirjale enam vastata, sest on aru saada, et ta ei hakka mind uskuma – mind ka ei huvita see, kas ta usub mind või mitte. Ma loodan, et vähemalt see jõudis talle kohale, et pole mõtet ühegi probleemiga meie poole pöörduda.
Lootust annab meile veidi see, et ta lubas lähima paari aasta jooksul maja maha müüa. No ma usun, et see on meie õnnepäev. Ei usu elusees, et keegi hullem sinna võiks sattuda.


Posted

in

by