Kuu aega veel jäänud mul siin kommuunis elada ja mu nõmekorterinaaber suudab mind endiselt igasuguste asjadega endast välja ajada. Näiteks tal on kombeks kanda mingeid suvalisi üürisummasid minu arvele, enne kui olen täpse summa välja jõudnud arvutada – mina arveldasin kuni üleeelmise kuuni ise korteriomanikuga. Aga kuna meil on mitu korda üüri vähendatud, siis olen pidanud hiljem naabrile mingeid tagasiarvestusi tegema. Noja viimane kord sai talle öeldud peale seda, kui ta oli juba ülekande teinud, et mina ei tegele enam rahaga, ja hetk tagasi tuli jälle sms teatega tema ülekande kohta. Seekord kandsin talle selle tagasi.
Ma ei tea miks, aga see inimene teeb mind kohutavalt õelaks. Mistahes ta ka ei teeks, mulle käib ta närvidele. Ilmselt tema isik on mulle nii vastumeelne. Ja no aasta saab peatselt täis sellest, kui ta siia kolis ja ma olen terve selle aja pidanud talle mingeid elementaarseid käitumisnorme selgitama, mis selles eas inimestel üldiselt juba kodus on selgeks õpetatud. Ja selle viimase kuu olen püüdnud end tagasi hoida ja vaikides ära kanntada, lohutades end peatse kolimisega, aga siiski paar korda ei ole suutnud suud kinni hoida. Küll aga istun ma viimasel ajal koguaeg kinnise ukse taga, sest lihtsalt ei taha näha tema siiberdamist.
Põhimõtteliselt on mul tahtmine keelata ära tal oma nõude, veekeetja, tolmuimeja kasutamine.. isegi oma võtmete kasutamine, kui ta kellelegi ust läheb avama (tema enda võtmeid millegipärast koridoris hoia, kuigi seal koht olemas). Aga siis mõtlen jälle, et kuu aega veel.. vast elan üle.
Aga see õelus on vastik asi küll. Enda olemise teeb halvaks. Samamoodi on siis, kui ma emaga tülitsen. Väga vastik tunne jääb kummitama, isegi kui tead, et sa ise ei alustanud. Aga noh, närvid on juba nii pekkis, et lihtsalt ei suuda võtta kergelt neid asju. Lohutan end sellega siis, et kuu aja pärast olen ühest probleemist lahti. Seni lihtsalt kulub rohkem veini, kui ma plaanisin:P
