Mul on vist ikka elu liiga hea, et ma nii harva siia kirjutama jõuan, sest tavaliselt login ma siia ikka selleks, et millegi üle vinguda. Nagu ka seekord.
Tegelikult vinguda tahtsin ma juba neljapäeval, aga siis ei olnud vist aega ja otsustasin ka veidi rahuneda ja rohkem läbi mõelda, kui palju ma üldse kirjutan. Otsustasin, et ei hakka parooli alla seda peitma, lihtsalt loodan, et asjaosalised ei loe mu blogi.
Mul oli juba enne dekreeti minekut tööl probleeme oma otsese ülemusega. Ja olgu öeldud, et tegelikult ma tean päris mitut kolleegi veel, kellel on samasugused probleemid sama inimesega. Ehk siis tegemist inimesega, kes ei oska teistega absoluutselt suhelda. Mulle vahel tundub, et tema eriline anne on motivatsiooni alla tirimine, seda ta valdab, aga juhiks ta ei kõlba kohe üldse mitte, see on nii ebaprofessionaalne, kuidas ta alluvatega suhtleb. Kuuldavasti oli ta minu asendaja peale lausa karjunud.
Mul on olnud seal töötades ennegi mõtteid, et peaks lahkumisavalduse andma, üks põhjus oli liiga väike palk meeletu koormuse juures ja teine peamine põhjus on olnud minu otsene ülemus. Palga osas sain ma nüüd tunduvalt paremad tingimused ja töökoormuse osas tuldi ka vastu, aga ülemuse väljavahetamise ettepanekut ilmselt arvesse enam ei võetaks.
Kui ma olin oma pikalt puhkuselt tagasi tulnud ja nädal aega töötanud, tuletatigi mulle jälle kiirelt meelde, mis sorti inimesega tegemist on ja sain jälle mingi täiesti tühise asja pärast riielda. Ja kuna eelnevalt (enne mu pikka puhkust) oli selliseid nähvamisi ja pisiasjade pärast draamade korraldamist väga tihti ette tulnud, ja ma olin tite kõrvalt töötamisest väsinud ja palk oli ka väike, siis seekord piisast sellest ühest korrast, et ma otsustasin seda mitte rohkem välja kannatada ja ütlesin talle ära, et mulle aitab ja ma olen valmis lahkumisavalduse kirjutama. Selle peale tehti üllatunud nägu (virtuaalselt siis) ja vabandati.. Lisaks soovitati töötingimuste osas oma ettepanekud edastada suuremale ülemusele. Nii ma siis panin oma soovid teele. Seda meievahelist teemat ma ei hakanud välja tooma, kuigi mul algselt oli ka see plaanis – sest see moodustas tegelikult üsna suure osa sellest, miks ma lahkumisele mõtlesin. Aga ei hakanud siis seekord kaebama ta peale.
See tuli mulle tegelikult suure üllatusena, et mu palgasoovile ja töökoormuse vähendamise soovile vastu tuldi. Igatahes otsustasin siis ikka tööle jääda, samas võtsin vastu otsuse, et ei lase end pidevalt asjatult sõimata. Ja imelikul kombel oligi mitu kuud rahulik, ei mingeid nähvamisi ja muid imelikke ütlemisi, kuni selle nädalani siis. Lausa nii harjumatu oli, et mul vist vererõhk tõusis lakke, sest käed hakkasid tiba värisema, suurest vihast muidugi. Ja kui ma üldiselt üritan skype-s suheldes ikka oma laused läbi mõelda ja päris kõike välja ei ütle, püüan viisakaks jääda, siis seekord läks vastus kohe teele, ilma mingi ilustamiseta.
Igatahes minu karikas sai nüüd küll täis. Ma naiivselt arvasin, et asjad on paremaks muutunud, aga lihtsalt väike paus oli. Lisaks ma tean, et teist disainerit kiusatakse ka samamoodi ja kuna tema vist pole eriti vastu hakanud, siis see ülemus ilmselt arvabki, et selline käitumine on normaalne.
Mina olen nüüd otsuse teinud. Kuna ma tegin uue lepingu tähtajalise, siis otsustasin, et pikendama ma seda ei hakka – pole muidugi kindel, kas tööandja seda üldse soovibki. Aga juhul, kui soovib, siis minu jaoks ei ole see palk ka enam piisavalt motiveeriv, et sellist jama taluda. Ma olen piisavalt palju erinevates kohtades töötanud, et teada, et normaalsed ja head ülemused ei ole üldse mitte harv nähtus, ja normaalset palka saab teenida ka ilma psühhoterrorit talumata.
Aga ma kirjutan siis juba probleemist kah, millest seekord see jama tekkis. Nimelt meil töökoormus on väga suur, tööd on kõvasti rohkem, kui ressurssi nende tegemiseks. Ehk et iga päev on selline orav rattas tunne ja kui tekibki mõni väike paus, siis kohe otsitakse uusi ülesandeid. Mu ülemus isegi ütleb mulle aeg-ajalt, et ma ütleks talle, kui mul midagi teha pole (rääkimata sellest, et iga hommik algab sellega, et ta pean talle aru andma, millga ma tegelen – samas tema ise annab mulle peamiselt ülesandeid ja peaks justkui kursis niigi olema minu tegevustega – aga inimesel on lihtsalt nii suur kontrollimisvajadus ja hirm, et äkki keegi laiskleb). Et need niigi olematud pisikesed pausid veel olematumaks teha. Ma olen 4 tundi tööl ja ma praktiliselt ei käi oma laua tagant ära – no wc-s vahel tõesti, aga kohvi ja vee toon hommikul lauale ja tihti ei ole mahti isegi neid lõpuni juua, suures tööhoos ei tule lihtsalt need meelde. Mulle ausalt öeldes ei meenu ühtegi töökohta, kus ma nii palju töötama oleks pidanud – pean siis silmas seda, et igal pool mujal on olnud ikka võimalik aegajalt väikseid pause teha ja ei ole tekkinud seda rattas olemise tunnet. On olnud projekte, kus tähtajad on saabumas ja kõigil on kiire, aga projekti valmimisel on saanud ikka korraks hinge tõmmata, enne uuega alustamist. Praegusel hetkel istuvadki tööd tööde seljas kinni, mingit hingetõmbe aega pole ette nähtud.
See oli siis taustaks. Lisaks veel taustaks see, et ma olen ju ca 8 kuud vähe magada saanud ja viimased paar kuud on eriti hulluks asi läinud – laps ärkab öö jooksul 5-10 korda. Ehk et ma olen üsna väsinud ja imestan, et ma üldse suudan tööl oma asju nii kiiresti hallata. Aga selge see, et mõnel päeval ikkagi väsimus saab võitu. No ja siis neljapäeval oligi üks selline päev, kus ma tundsin, et ei suuda üldse keskenduda, olin hajameelne ja tean, et tegin tööd tunduvalt aeglasemalt, kui tavaliselt. Samas ei olnud mul mu ülesannete juures kuskil märget, et nendega ülikiire oleks olnud, seega ma võtsingi rahulikult ja tegin asju vaikses tempos tavapärase rapsimise asemel. Ja sellest tuligi suur probleem, et nii vähe jõudsin tol päeval. Siis mul viskas küll üle. Sest niigi rabeled seal nagu hullumeelne, ilma pausideta, ja siis tullakse ette heitma seda, kui ühel päeval oled natuke aeglasem. Et pinguta ja pinguta muudkui ja siis kui enam ei jaksa, siis saad kohe mööda päid ja jalgu. Ja samas ei tule mulle veel meelde ühtegi korda, kus n.ö. piitsale vastukaaluks präänikut oleks jagatud hea töö eest.
Ma võiksin veel neid näiteid tuua, aga las jääb praegu. Eks näis, kuidas edaspidine suhtlus saab olema. Mina kavatsen edaspidi ka välja öelda, kui mulle miski ei meeldi ja otsustasin hakata tegema ka silmade puhkamise pause iga 50 minuti järelt, panin selleks isegi ühe meeldetuletusega äppi omale arvutisse:)
Mu leping peaks kehtima novembri lõpuni, aga võib-olla lastakse mind varem lahti kehvade töötulemuste pärast, sest ma tegin ju 3 kuu jooksul ühe korra aeglaselt tööd 😀
Eks ma hakkan vaikselt uut kohta otsima, kuigi lapsega kodus olemise vastu pole mul ka midagi, lihtsalt töötukassas ei viitsiks väga hängida enam.
