Laupäeval olid naabrid suurema joomapeo ette võtnud. Ja nagu ikka sellistel puhkudel on neil asja meie hoovi. Seekord oli üks nende külalistest end julgeks joonud (too tüüp viibis ka kiviloopimise aktsiooni ajal seal ja käis mind sõimamas) ja tuli meie hoovi ja kukkus räuskama. Millegipärast oli ta haamri kaasa haaranud ja siis ta seal vehkis sellega ja ähvardas meid kõiki maha lüüa. Selle peale muidugi tegime meie jälle kõne politseisse. Ega sest helistamisest kasu pole tegelt, soovitatakse meil iga kord minna avaldust kirjutama. Ema aga väidab, et selle kõige kirja panemiseks kulub tal vähemalt nädal.
Õhtu poole käis naaber oma koeraga veel meie hoovi piiril (ma ise ei näinud seda, kas ta üle piiri astus, aga tal on teisel pool suur lahmakas maad, kus koera jalutada, seega oli see raudselt jälle lihtsalt provotseerimise mõttes tehtud käik) jalutamas, mis andis mu emale, kel närvid niigi täiesti läbi nende tõttu, jälle põhjuse helistada. Seekord tuli politsei kohale. No kuulasid meid ära, olla seal teisel pool ka käinud. Aga ikka jälle sama soovitus – kirjutage avaldus. Ema korra tegelikult tahtis avaldust kirjutada, aga siis kuidagi see ei õnnestunud, hoopis soovitati ravida end ja teab veel mida. Tundub, et neil naabrivärdidel mingi tuttav tüüp see on. Sest abi sealt iial me saanud ei ole. Muidugi need, kes kohal käisid laupäeval, kuulasid ka selle jutu ära ja soovitasid avaldus siis posti panna. Et polegi vaja selle kohaliku konstaabliga üldse suhelda. Ma tahaks aint loota, et ema ükskord selle avalduse ära kirjutab. Nii ära on tüüdanud, kuidas need inimesed karistamatult kõigist oma tegudest pääsevad. Me ei saa neile mitte midagi teha ka vastu, sest me ei taha nende tasemele laskuda. Aga nad raisad ei lõpeta meie poolele trügimist. Ma ise ei ole kordagi seal pool käinud, pole ju asja sinna, aga nemad ei püsi oma poolel. Ma juba mõtlesin, et nende jaoks oleks vaja meile ühte elektrikarjust hoove eraldama ja ikka 220 volti sisse. Siis ronigu palju tahavad.
***
Pühapäevaks olin meie grilli üritusest juba piisavalt puhanud, et tegin ka paar uisutiiru. Aga see mägi ja tuul kokku võtavad ikka jube kiirelt võhma. Nii ka seekord. Tuleb ikka oma uisutamised vist Tallinnas teha. Pealegi, roccas juba paljud inimesed oskavad arvestada teistega ja enamus inimesi ei kõnni keset teed. Türil uisutades on ikka inimesed kahekaupa teel jalutades tee nii ära hõivanud, et tahaks vahel lausa öelda neile üht-koma-teist. Seekord ma ei öelnud, aga peaaegu, et alla ajasin küll kaks tibinat. Nimelt nad jälle keset teed ja mulle tuli just väike kivikuhi vastu nii, et olin ka sunnitud keset teed võtma. Siis ikka hüppasid natuke eest ära. Kokkupõrget ei tulnud. Ja vast nad edaspidi võtavad varem koomale.
Hiljem linna sõita sai jälle vihmaga. Üsna vastik oli. Vihmaga saad järsku täiesti teadlikuks, kui jubedad roopad on teel ja kui ebakindel tunne on sinna vett täis roopasse sattudes.
