Seekordne nädalavahetus algas üsna varakult pihta. Juba poolest reedest lasime osade kolleegidega töölt jalga ja kimasime Rakvere poole. Rakverest oli plaan varuda õhtuks õlled (toidumoon oli juba varutud esimeste minejate poolt). Mul oli ka plaan osta Nestea rohelist teed hommikuks, aga seda ma kohalikust selverist ega ka alkopoest ei leidnud.
Enne Rakveret suutsin oma eessõitva kolleegi korra silmist kaotada, sest mul hakkas politsei sabas sõitma ja kogu mu tähelepanu koondus spidomeetri ja pollade jälgmisele. (Millegipärast sõitsid nad mul päris pikalt järel enne, kui mööda läksid. Selle kohta arvati, et nad üritasid kindlaks teha, kas keegi üldse roolis on, sest väidetavalt polnud mind eriti näha:)). Nii magasin esimese teeotsa maha ja pidin järgmist kasutama ja hiljem üksi võõras linnas ekslema ja teisi taga otsima. Ma olen küll mitmeid kordi seal käinud, aga ise roolis pole olnud. Ja viimane käik oli mitu aastat tagasi kah. Aga suur see linn pole ja õnneks olid viited keskusele olemas. Peale väikest tiirutamist õnnestus ristmikul vehklevaid kolleege märgata.
Peale shoppamist kimasime edasi Mustvee poole, sealkandis asus meie grilli-chilli koht. Minu eessõitev kolleeg üritas meid küll mitu korda teelt eksitada. Tema kõrvalistuja nimelt ei saanud kaardilugemisega hakkama, kuna ta hakkas juba linna piiril õlletama ja siis tuli uni peale. Kaardilugemine sõidu ajal pole ka minu tugevaim külg, seni olen enne sõitu teekonna ära vaadanud ja teeviitade järgi orienteerunud või auto kinni pidanud, kui kahtlusi tekib ja kaardilt kontrollida vaja.
Kui kohale jõudsime, oli esimestel saabujatel juba kalapuhastus käsil. Meil oli nimelt selline tore koht oma ürituse pidamiseks, kus oli olemas forelli tiik. Üks purgitäis kalamarja sai ka hommikusöögiks soola sisse pandud. Liha oli ka juba valmimas ja nii ei jäänudki muud üle, kui avada õlled ja asuda chillima:)
Lisaks oli meil saun, mis oma kuumuse poolest oli üle vist enamusest, kus ma seni käinud olen. Ja imekombel ei takistanud kuumus seal üldse hingamist. Aga selline tunne oli küll, et epilaatorit ei lähe nüüd mõnda aega vaja, sest kuumus tundus tegevat selle töö ära:)
Alko tegi ka oma töö ja mingil määral õnnestus isegi tööpingeid maha rääkida, aga lõpuks hakkas mulle tunduma, et seda peab ikka kaine peaga tegema ja ütlesin, et mulle tööjutust aitab (tegelikult ma alguses ütlesin, hiljem väidetavalt juba sõimasin inimesi. A õnneks ma ise seda osa väga ei mäleta, aga mäletan, et läksin närvi jah, kui muudkui leierdati seda ühte teemat ja see tegelikult kuskile ei viinud..). Keegi eriti kuulma ei teinud, nii ma läksin nendega peaaegu uuesti tülli ja lõpuks lihtsalt põgenesin ära mõneks ajaks.
Mis edasi toimus, sellest ajalugu vaikib. Mul on küll ülejäänud õhtust päris huvitavaid mälupilte, aga tahaks loota, et need pildid jäävad asjaosaliste mällu. Või mõne puhul siis mäluauku. Ma arvan, et mind hüpnosieeriti ära. Sest ma tundusin endale küll kole kaine, aga ma käitusin nii nagu tavaliselt, peale neljandat õlut.
Hommik tuli 30 kraadise kuumuse ja peavaluga. Sõime siis hommikusöögiks peavalutablette ja kalamarjasaia. Vedelesime veel natuke päikese käes ja siis hakkasime otsi kokku tõmbama.
Teel koju jäin Jõgeval täiesti hullu äikesetormi kätte. Kõigepealt hakkasid tumesiniseks tõmbunud taevas, väga lähedal, välgud sähvima. Pidevalt ja terve silmapiiri ulatuses. Ja siis hakkas vihma moodi asja sadama. Vihma moodi sellepärast, et siuke tunne oli, nagu oleks veepommidega loobitud, sellised larakad kukkusid autoklaasile. Larakad muutusid üsna ruttu paduvihmaks, millist pole ammu nähtud ja vaade läbi autoklaasi muutus üsna nullilähedaseks. Sõita sai maantee peal nii 50-70 km/h ja tee nägi ise üldse jõe moodi välja. Ja keset seda jubedat tormi arvasin ma ühel hetkel, et olen eksinud. Lugesin siis natuke selle jubeda mürina saatel kaarti ja siis sõitsin teisele poole ja siis arvasin, et eelmine tee oli ikka õige ja sõitsin tagasi. Selgus, et esimene valik oli siiski õige ja lõpuks leidsin tuttava paiga üles. Õnneks tundus see tormivärk just jõgeva kanti puudutavat ja sealt minema pääsedes sai juba normaalselt sõita.
Oma väikest peavalu ja väsimust ignoreerides jõudsin lõpuks lõuna paiku koju. Kodus leidsin üles oma mõnusa voodi ja sinna ma kukkusin päris mitmeks tunniks.
