Suutsin oma rongile jooksmise jälle viimasele minutile jätta. Poolel teel jaama avastasin, et ikka ei jõua trammiga. Hüppasin maha ja läksin taksot otsima. Masendav. Kas nüüd hinnad on tõusnud või olid kesklinnas ainult kallid taksod, aga 35-kroonisest miinimumtasust ei teatud seal midagi. Ehk elan üle. Oma lollus, et varem liikuma ei hakanud.

Raudteejaamas püüdsin ühe lenduläinud kingikoti kinni. Omanik rääkis eemal telefoniga. Pärast mainisin ka talle, et näe kus tal vedas täna:) Siis arutasime tiba, et kink peab ikka raske olema, et lendu ei läheks ja järgmisena juba uuriti mult, et mida ma meie peaministrist arvan. Küsisin, kas sellest, kes inglise keelt ei oska. Kust pagan mina neid poliitikuid teadma pean:P

Rongisõit kujunes üsna meeldejäävaks. Mingil hetkel, Kärus vist, hakkas rong liikuma ja jäi kohe seisma. Ja siis kõlas valjuhääldist vihase naisterahva hääl sõnumiga “kas keegi tahab vastu vahtimist saada”. Kui kolm korda järjest oli rong liikuma üritanud hakata, tuli veduri poolt kaks vihast meest, ühel raudkang käes. Ja meie kõrvalvagunis hakkasid nad kedagi sõimama. Ilmselt mingid purjakil tüübid, kes hädapidurit tõmbasid. 3 korda. Paari minutiga asi lahenes ja teekond jätkus.

Ahjaa, rongis jõudis mulle vist väike pohmell kohale. Õnneks oli Ketsil tomatit kaasas. Sai siis ka rongis tomatisöömine ära proovitud.

Ja kohutavalt ilus ja lumine on kõik mis on väljaspool Tallinnat.

****

Täna käis meil jõuluvana. Pool päeva tegelesin kinkide pakkimisega. Päris väsitav oli. Aga tundus, et kõik on head lapsed olnud. Ainult luuletustega ei hiilanud meist keegi. Üsna mitu korda pidi jõuluvana leppima anekdoodiga. Vitsa vaja ei läinud siiski.

Pidu jätkub. Võibolla ka see sissekanne, kunagi.

0

0