Jõudis sügis end vaevu ilmutada, kui minul külmetusnähud kohal.
Juuresoleval pildil on näha minu special-menüü, mis juba neljandat päeva soovitud tulemusi pole andnud.
Aegajalt ma mõtlen, et mul ikka peab olema mingi ärasõnumise võime, sest ma olin just paar päeva varem mõelnud, et kui tore, et ma pole nii ammu haige olnud. Ja see ei ole esimene kord, kui sellise mõtte või väljaütlemise peale kohe haigus nagu varnast võtta on.
Unenäod on mul ka sellised kahtlased – eile, kui viskasime ema vana arvutilaua välja, et see uuega asendada, meenus, et mingi aeg tagasi nägin unes, et ema arvuti ja laud olid läinud. Arvuti vahetati tal ka hiljuti välja, seega üsna täpne ennustus. Kuigi ma neid uusi versioone unes ei näinud:)
Lisaks pildil nähtavale kuuluvad mu haigeolemise komplekti juurde veel villased sokid, sall, mesi, küüslauk, raudrohu tee ja soolvesi. Ja taskurätipakid, mille varud õnneks on piisavad.
Lisaks kasutasin eile ravi eesmärgil ostetud chillit toidu sees – punane chillipipar pidi olema väga suure vitamiinisisaldusega. Tegelikult kasutan ma seda niisama ka toidu sees üsna tihti, aga eile panin topelt koguse. Päris terav õhtusöök tuli.
Komplektis on ka kodukontor kuigi ma mõtlen, et palju parema meelega magaks praegu. Pea on nohust ja nohust tingitud magamatusest nii paks, et töö tegemine on üsna vaevaline. Eriti hull on veel see, et hetkel on vaja tegeleda koodi kirjutamisega ja igasugustest skriptidest läbinärimisega – no ütleme, et juhe jookseb korduvalt kokku ja aegajalt tekib tahtmine käega lüüa ja lihtsalt keskenduda haige olemisele. Aga Murphyle kohaselt on tähtajad kenasti käeulatuses ja haige olemine on liigne luksus. Pean vist õnnelik olema, et suurem osa haige olemisest sattus nädalavahetusele ja on lootust, et see kohustuslik 7 päeva külmetust ravida saab kohe varsti läbi.
Tegelikult kõige rohkem on mul kahju sellest, et homme pole ma vist veel piisavalt vormis, et trenni minna. Viimasel ajal on trennis käimine muutunud täiesti loogiliseks nädala osaks. Ühel päeval võtsin ka julguse kokku ja astusin kaalule. Kuigi muutus kaalu numbris oli väike, oli rõõm siiski suur, sest seda numbrit ei olnud ammu näinud enam. Kuigi ma isegi ei vaja enam otseselt motiveerimist trennis käimiseks, on ikkagi hea teada, et sellest on ikka kasu ka. Mitte, et ma oleksin arvanud, et liigutamine kasuks ei tule, aga mul on siiski väiksed eesmärgid ka seatud seoses sellega.
