Seekordne väljasõit saarele kujunes hoopis teistsuguseks, kui me harjunud oleme. Näiteks ei jõudnudki me seekord saarele, sest tuul oli tugev ja liigsuured lained välistasid paadiliikluse. Õnneks oli meil olemas ka plän-bii. Ja tegelikult oli see ka päris hea plaan, lihtsalt meie vana hea saaretraditsioon sai väikse põntsu.
Lubatud hoovihma ja äikest muide ei olnud kuskil näha, ei reedel ega ka laupäeval. Reedel natukene õhtul hilja sadas, aga meie varuplaan sisaldas muudele asjadele ka lisaks katusealust, seega polnud vihm probleemiks. Ja laupäev oli nii päikseline, et lasin vist natuke isegi seljal ära põleda.
Start oli meil juba hommikul kell 8 ja eks siis sai juba vaikselt bussis õlletama hakatud. Meie värske töötaja, kes põhikorraldaja oli, pani küll õllevalikuga puusse ja kaasas olnud krediitkaardi omanik valis siidri, mis oma kraadide rohkuse poolest varahommikul küll jooma ei kutsunud. Aga kuna valida suurt polnud, siis läks see ka loosi. Tegelikult mind ei kutsunud see ka hiljem jooma – parem juba halb õlu, kui halb siider. Hea, et vähemalt hiljem saabus auto muu söögi-joogi kraamiga, kus oli muid valikuid ka. Kuigi, siin pandi hoopis kogustega mööda. Selles mõttes on jälle eelnevad aastad mu mäletamist mööda paremini olnud orgunnitud, et õlu liiga vara otsa ei saanud. Sel aastal aga sai tehtud rohkem sporti, kui iial varem.
Tee peal meenus mulle, et unustasin automaki autosse ja auto tööjuure parklas. Nagu vähe veel oleks asju pekki läinud. Õnneks on mul varuvõtmed korteris ja rääkisin ühe korterinaabritest ära, et ta selle sealt nähtavalt kohalt eemaldaks.
Kui kohale jõudsime, oli kell ikka veel väga vara. Sõime mõned võileivad ja jätkasime õllerallit. Lisaks alustasime oma spordipäeva palli toksimisega ja pentanque-i mängimisega. Edasi võeti juba välja õhupüss ja asuti märki laskma. Ma pidin ikka enne päris mitu õlut jooma, kui purgile pihta sain. Pluss veel mingi seltskond intervjueeris uuemaid inimesi. Kuigi, üks vanem olija vist ka sattus sellele toolile. Ja oh neid küsimusi ja vastuseid, mis sealt kostus. Ma olin nats eemal ja kõike ei kuulnud. Võibolla ongi parem.
Varsti avastasime me ka võrkpalli platsi ja siis läks tõsiseks mänguks. Ma sattusin nendes pallimängudes pidevalt võitjate tiimi ja eks ma püüdsin ka ise panustada. Ma pole küll võrku kunagi osanud mängida ja väga harva juhtus, et servid õnnestusid, aga mõne punkti ikka tõin. Mingil hetkel keset võrgu turniiri selgus, et kohale on jõudnud buss, mis meid kanuu matkale viib. Haarasime siis mõned õlled ja tormasime bussi. Õllesid sai igatahes jälle liiga vähe kaasa võetud. Need said üsna ruttu otsa. Matk ise oli küll lahe, hoolimata sellest, et ühtegi kärestikku ei olnud. Isegi üks end kooma joonud tütarlaps ei teinud seda matka halvemaks, küll aga suutis ta nii mõnegi inimese silmis oma mainet kõvasti allapoole lasta. (See oli üks neist momentidest, mida senistel retkedel ei ole minu meelest juhtunud. Meil on aga nii palju uusi töötajaid vahepeal tulnud ja osad neist uutest ei oska lihtsalt juua.) Vahepeal panime viis kanuud kõrvuti ja äärmised aerutasid. Vahepeal tuli mul ujumise soov ja mõtlesin, et hüppaks üle parda. Tegelikult oli see seotud sellega, et minu halba õnne arvestades olin ma ju kindel, et saarele sõites kukun üle parda näiteks. Kuna saarele ei mindud, siis tuli see üleparda lend kuidagi muud moodi lahendada. Aga noh, ma ei olnud piisavalt purjus selle teostamiseks. Paduvihmaga telgis magada ka ei õnnestunud – telk oli täiesti ära kuivanud selleks hetkeks, kui ma magama kobisin. Mustad prillid oleksid küll natuke abiks olnud. Mitte, et ma midagi jubedat korda oleksin saatnud, lihtsalt mul tuli mingil hetkel väike deprekas. Seda juhtub aegajalt ja alkohol soodustab selle välja elamist. Ja mul, teadagi, on pisarad väga kerged tulema. Küll aga oleksin ma eelistanud privaatsemat olemist selleks puhuks. Aga pole hullu, selleks ajaks suurem osa inimesi juba magas või oli liiga purjus, et miskit märgata.
Matkalt tagasi saabudes oli kell taas 8, aga siis juba õhtul. Me olime seega 12 tundi praktiliselt näljas olnud, sest matkale võtsime kaasa vaid jooke. Hea, et seda vedelat leibagi natukeseks ajaks jätkus. Igatahes hakkasime kiirelt grillima ja õgima. Taheti küll alustada kohe viinapitside ja toostidega, aga ma suutsin mõnda inimest ikka veenda, et tühja kõhu peale viin ei ole hea mõte. Et siis lubati ikka toostide vahepeal ja enne liha valmimist juba salati kallale asuda. Peale sööki jätkus spordipäev. Seekord siis jalka, mis mul juba palju paremini käpas.
Tegelikult tegin ma oma pisarate avalöögi juba jalka ajal ära. Nimelt jooksin platsil nii hullusti ühe tüübiga kokku, et kui olin suutnud end platsilt minema lohistada ja pea rohu sisse peita, lahistasin juba nutta. Nii kuradi valus oli. Õnneks on jalg käidav, kuigi sinine ja endiselt üsna valus. Gaasipedaaliga saab vabalt hakkama, aga jooksusammudest ei tasu unistada. Ega see sportimine naljaasi pole, tegelikult on päris suur osa kontidest haiged. Võrkpallis saadud sinine näpp hakkab tasapisi taastuma. See sama tüüp aga, kellega mina kokku põrkasin, sai lisaks mulle veel samalaadse kokkupõrke osaliseks kolme inimesega. Ja ta suutis ikka edasi mängida. Minu kokkupõrge jäi viimaseks, sest kõik tormasid mind lohutama ja külma õllepurki jala peale pakkuma. Ja no kuidas sa mängid edasi, kui suur punktikoguja rivist väljas:P Ma lõin vist kokku kolm väravat ja neid kordi, kui ma vastastelt palli kätte sain, ei suudagi üles lugeda. Hoolimata liigsetest kilodest suudan ma endiselt päris kiirelt ringi sibada. Ja minu eeliseks on vist väike kasv ja suuremad väga ei torma mind pikali jooksma. See eest saan ma sellega suurepäraselt ise hakkama. Jalka on mulle alati meeldinud ja kooli ajal sai ikka trennis seda pidevalt harjutatud ka. Tundub, et miskit on veel meeles. Ainult võhmale võttis jube kiirelt.
Kui mäng lõppes, oli juba üsna hämar ja saun oli soe. Ja mida enamat tahta peale väsitavat spordipäeva, kui kuuma sauna külma õllega:) Edasi vist joodi ja saunatati ja chilliti. Vahepeal otsustas üks mees, et tal on igav ja lasi tulekustuti inimeste peale tühjaks. See ei olnud üldse äge. Inimesed olid pahased. Mina olin samal ajal mujal ja seda pealt ei näinud, aga ma kujutan ette, et ma olin sellises staadiumis küll, et kui oleksin pihta saanud, oleks minu vägivaldne pool end ilmutanud ja ma oleks tüübile vähemalt jalaga virutanud. Peale seda muutus kogu olemine nats nõmedaks ja inimesed hakkasid magama kippuma. Siis selgus veel, et ülemise korruse võti on kadunud ja seda nähti ka viimati selle sama hullu käes. Ei tea kuidas see välja lõpuks ilmus, aga mingil hetkel oli suurem osa rahvast kadunud. Rohkem miskit põnevat ei toimunudki. Üks kolleeg üritas mind veel mõnda aega lohutada, aga ega see tegelikult aidanud. Ja pärast oli tegu, et tema seltskonnast pääseda hoopis, sest natuke tüütuks muutus see teema juba. Ega muu ei aidanud, kui telki peitu pugemine.
Sain oma isetäituva madratsi lõpuks ära proovida. Väga mõnus küljealune. Ainuke probleem on, et kuidas seda nüüd tühjaks saada. Natuke sai, aga ma ei usu, et õhu välja imemine õige lahendus on. Üks töökaaslane pakkus selle variandi välja ja ka teostuse. Pärast muudkui sülitas ja kirus, et talki täis:P
Hommikul ei olnud endiselt paduvihma kuskil näha, hoopis päike küttis täie võimsusega. Tegime suppi, tõime õlut ja jäätist juurde, päevitasime, chillisime ja mängisime aliast. Kuniks buss meid taas “mandrile” tõi. Minul hakkas bussis taas paha. No ei saa aru, mis nende sõitmistega on viimasel ajal. Pohmell ei tohiks ju kell viis õhtul tulla, see oli hommikul ära juba. Ja kui ma pärast Türile sõitsin, oli täiesti normaalne olla. Ilus ilm igatahes lõppes koos meie väljasõiduga. Hea ajastus.
Ahjaa, kass ilmus ka vahepeal koju. Matka ajal ema helistas.
