Tagasi linnas. Seekord jõudsin siis nädalavahetusel olla maal ja lisaks veeta peaaegu terve eilse päeva Tartus. Pool sellest päevast õega shoppamas ja teine pool lauluväljakul Popkooridepeol.
Üritus oli lahe. Huvitaval kombel tundus rahvamassi sees olemine seekord täiesit talutav. Muidu ma ikka üritan eemale hoida massiüritustest, aga eile veendusin, et ehk olen võimeline mõnel kontserdil edaspidigi käima:)
Tegelikult ilmselt loeb asukoht ka üsna palju – selles mõttes, et Tallinna üritustel on alati liiga palju vene keelt kuulda ja sellega seoses liiga palju seda vene temperamenti ümberringi, mis mulle kohe üldse ei istu.
Üritusel oli üks nõrk külg ka – nimelt laulsid enamus lauljatest kooridest üle – paar üksikut lugu olid sellised, mille puhul koorid ka kuulda olid, enamus lugude puhul jäi arusaamatuks, miks need koorid sinna kokku kutsutud olid, kui esilaulja kogu tähelepanu endale tõmbas. Aga üldine mulje jäi ikkagi hea, ja laulud olid ka ägedad. Lõpus, kui Ott laulis “kuula”, siis kõik see rahvas tõusis püsti ja mitte ainult ei kuulanud, vaid laulis kaasa. See oli päris võimas.
Vend oma laste ja elukaaslasega olid ka üritusel. Nagu ma eeldasingi, sai see kohtumine olema veider. Noh, ignoreerisime siis venna elukaaslasega teineteist vastastikku. Sest me peaks justkui tülis olema. Keegi pole mulle küll vaevunud selgitama, mis põhjustel. Kui ma oletama hakkan, siis ma jõuan alati selle “parima sõbrannani”, kes saatis mulle lambist idiootseid sõnumeid. Kuna temast üldse see sündmuste jada alguse sai, siis ma kaldun arvama, et tema käsi on selles asjas rohkem sees, kui mul fakte kogutud on. Ja kuna see eit on püha lehm ja tema kohta midagi öelda ei tohi (ega ka talle endale), siis jääbki tegelikult see asi klaarimata ja jään edaspidi ka oletama ja süüdistama neid, kes kõige suuremat kisa teevad.
Õnneks siiski seltskonna valik üritust ära ei rikkunud, täitsa võimalik on istuda väikses seltskonnas ja suhelda vaid osade inimestega ja teha nägu, et mõnda inimest pole olemas. Hea teada, et nii saab ka, sest karta on, et selliseid kohtumisi võib edaspidi ka vahel harva ette tulla.
Ei saa jah sellest teemast endiselt üle ega ümber – inimesi võid ju ignoreerida, aga olukorda koguaeg mitte. Kuniks need asjad nii on nagu nad on.
