Nii mõnus on olla kodus, kui see just äsja korda on tehtud (minu enda poolt, loomulikult). Aga nüüd ei julge eriti istuda ega astuda.. sest see korras olek kipub jube kiiresti kaduma. Ja mina sellest kadumistrikist aru ei saa. Kuidas see küll nii kiiresti alati juhtub. Ja mul on seda koristusaktsiooni ka nii harva üldse võimalus korraldada. Nädala sees lihtsalt ei jõua ja nädalavahetusel mind pole kunagi siin ju. Et väike kasu oli ikka siiajäämisest. Muidu läksid kõik plaanid nässu, mis mu kasside mittenägemist kompenseerima pidid, aga see kompenseerib ka.
Kui nüüd keegi tuleks ja taara ära viiks. Kõik muudkui lubavad, aga kohale nad ei jõua. Eks siis läheb prügikasti kõrvale. Mõni inimene vähemalt rõõmustab selle üle. Aga jube tüütu on ju mitu korda 1-9 korruse vahet sõita kolisevate kilekottidega. Oh seda laiskust..
