Turbotigu


kiss-kiss

Kuuldused minu kassihangeldamisoskustest on levinud. Eile arvas üks sugulane, et mul on kindlasti palju kassisõpru ja ma saan tal aidata tema pärslasest lahti saada (no tegelikult olen ma ise kõige suurem kassisõber, keda ma tean. Aga ma olen natuke valiv kah – eelistan ninaga kasse. Pealegi, endal mul juba on kaks kassi, täitsa piisab sellest).
Ma olen kassidele koduotsimist harjutanud küll päris palju. Lisaks oma kassi neljale pojale on tulnud kodu otsida võõrastele kassidele, kes on ilmselt kuskilt välja visatud ja meie küla vahele jäetud. Mõned on ehk isegi naabri omad olnud, aga millegipärast alati näljastena meie ukse taha tulnud. Ja ma ei näe ühtki põhjust, miks ma peaksin neile koeratapjatele kasse tagasi viima, kui nad neid tuppa ei lase ja näljutavad. Oma rotveilerist tegid nad ka õuekoera.
Igatahes, sugulane olla tänase seisuga juba viis huvilist saanud. Kusjuures tegelikult on asi väga lihtne. Tuleb teada õiget kohta, kuhu riputada oma kassikuulutus. Ja soovitav on lisada võimalikult täpne kirjeldus koos pildiga. Ma vist viisin osa pilte oma kassi poegadest loomaarsti kabinetti ka ja selle kaudu sain ühe uue kassiomaniku. Kusjuures Oliüksi koostatud kuulutus, selline lõbusamat sorti. Peaks selle üles otsima. Siiani imestan, kuidas ma selle üles julgesin riputada:)