Niisiis, lisaks mõningatele lastepidudele sattus kaks suurte inimeste pidu [loe: alkoholiga pidu] ka aasta algusesse.
Esimene oli sugulase juubel. Pidu toimus Tallinnast väljas ehk siis üks meist pidi olema kaine autojuht. Aga kokkuvõttes olime me mõlemad A.-ga kained ja oleksime mõlemad sõita võinud.
Me jäime üsna lühikeseks ajaks sellele peole kuna väsimus oli suur (ma olen öösiti siiski päris palju üleval) ja muidugi tahtsime lapsehoidja ka varem koju lasta.
Lisaks muidugi sellist tüüpi peod mulle isiklikult väga ei istu ka – no ma ei ürita miskit halba öelda peo kohta, aga maitsed on erinevad ja see pole minu maitse lihtsalt. Tegemist siis sellise pika-laua üritusega, mis oma olemuselt meenutab rohkem pulmapidu, kui sünnipäeva, rahvaarvu osas samuti. Mulle näiteks üldse ei meeldi selline õnnitlustseremoonia, kus kõik võtavad järjekorda ja siis annavad oma lilled ja kingitused üle. Ma eelistan nii, et kui keegi saabub, siis kohe on õnnitlused-kallistused. Sellel sünnipäeval olid isegi lapsed võetud appi lilli ja kinke vastu võtma, no on ju nagu pulmapidu 🙂
Lisaks oli seal mitu bändi – üks neist oli siis spetsiaalselt esinemise jaoks – sünnipäevalaps ise ka oli bändis- ja see oli nagu kontsert. Muidu oli tore, esinesid hästi, aga see asi kestis liiga kaua. Sellise ürituse jaoks oleks sobinud mingi 5 lugu ehk ja edasi oleks juba võinud olla lihtsalt taustamuusika.
Hiljem tuli teine bänd, mille saatel rahvas tantsis ka. Ja veel hiljem olevat seal veel erinevaid eeskavasid olnud, aga neid me enam ei näinud. Kuuldavasti oli tore olnud.
Vahepeal võtsid seal veel mõned sõna ja ka laulu üles ja need ka kohati venisid liiga pikaks. Ja mis mind veel eriti häirib selliste pidude juures on see, kui käsu peale peab püsti tõusma ja laulma või kuulama kedagi teist laulmas või kõnet pidamas. Et jah, sellised asjad mind ei vaimusta kohe üldse. Aga ma usun, et enamusel siiski oli seal hästi tore ja ma keskendun lihtsalt liiga palju sellele, mida ma ise tahaks, selle asemel et teiste üle siiralt rõõmu tunda.
Ahjaa, üks asi veel, mis selle liini sugulaste pidudel alati on mind häirinud – nende veini valik 😀 Kahjuks nad vist ise väga veini ei joogi või nad tõesti arvavad, et Dreamer on hea vein. Aga minu jaoks on see kõige halvem vein üldse (kui välja jätta ülikooli ajal joodud Monostõrska, mida pidi coca-colaga joodavaks segama). Olen ikka vahel nendel sünnipäevadel proovinud erinevate mahladega seda veini joodavaks teha, aga olen üsna kiirelt alla andnud ja valinud kaine olemise – sest teine variant – juua viina, on minu jaoks sama halb valik, kui juua halba veini. Seega jah, ma olin siis kaine hoopis. Võib-olla väikse promilli mõjul oleksin seda pidu rohkem osanud nautida, kes teab.
Aga ma loodan, et asjaosalised seda ei loe, sest ma ikka tahaks teinekord jälle kutset saada, isegi kui peo stiil ei lange minu maitsega kokku 🙂 Ja ma üldse ei arva, et keegi oma pidu peab minu maitse järgi korraldama, vaid ikka enda soovidele vastavalt. Ma ju oma sünnipäeva teen ka nii nagu mulle meeldib.
Teine pidu toimus veebruaris. Ja seekord siis pidas mu tööjuur oma sünnipäeva. Tegelikult algas see päev meil enesemotivatsiooni koolitusega. Alguses olime me kõik üsna skeptilised selle koolituse (meeskonna päeva) osas, sest mingit infot rohkem polnud, kui see koolituse pealkiri. Arvasime, et tegemist mingit sorti ajupesuga kindlasti, kus üritatakse sulle selgeks teha, et tööl käimine on ikka nii hea ja et eneseteostus ja värki ja raha on üldse teisejärguline ja parem oleks, kui üldse raha ei küsiks – sellist sorti koolitusel oli nimelt A. käinud ja see olevat tõeline piin olnud. Seega jah, ma arvasin, et meid ootab ka ees selline koolitus. Aga õnneks meie kartused olid asjatud. Meie koolitus oli väga lahe ja kordagi ei tekkinud tunne, et tahaks millelegi vastu vaielda või, et keegi üritaks ajusid pesta – lõbus ja ka hariv ja tõesti ka motiveeriv oli see meeskonnapäev (see ei puudutanud vaid tööalast motiveerimist). Kuigi, mis puutub tööalasesse motiveerimisse, siis seda emotsiooni jätkus vist vaid üheks tööpäevaks 😀 Praeguseks on need koolitusjärgsed ülevoolavad mõnusad emotsioonid praktiliselt ununenud, meeles on vaid see, et oli tõeliselt positiivne ja mõnus koolitus ja mulle väga meeldis see koolitaja ka. Soovitan igatahes.
Peale koolitust oli meil võimalus minna paariks tunniks spaasse sulistama kuni õhtuse peo alguseni. Kuigi ma alguses ei plaaninud minna ja ei võtnud ka asju selleks tarbeks kaasa, siis mõtlesin hiljem ringi. Õnneks sai läheduses asuvast kaubandusvõrgust trikoo osta ja muud vaja polnudki, rätiku sai kohapealt. Eks ma tiba muretsesin, et mis mu meigist järgi jääb, aga noh, vee all ma ei ujunud ja peale basseinist ära tulekut ei vaadanudki peeglist panda vastu. Meigiasjad olid mul igaks juhuks kaasas, ainuke asi, millest puudust tundsin, oli näokreem, aga seda sain ka ühelt kolleegilt laenata.
Basseinis tegelesime me peamiselt küll kokteilide degusteerimisega, mitte ujumisega. No ujumiseks polnud seal palju tegelikult ruumi kah ja sügavust kah mitte. Aga kokteili oli ka basseinis väga mõnus juua. Degusteerimiseks nimetan seda selle tõttu, et need baaridaamid seal ei osanud väga hästi neid kokteile segada ja siis tuli muudkui katsetada uusi, et äkki järgmisega joppab.
Sauna sai ka, aga see kõige tavalisem saun oli nii jahe, et mingit saunaelamust sealt küll ei saanud.
Peale basseinis lõõgastumist algas siis õhtune, restorani osa. Seda ma tahan ka kiita – kala oli nii maitsev, et seda oleks heameelega juurdegi küsinud ja sellele eelnenud lihaamps (ma selle asja nime ei tea) oli ka ülihea.
Veini osas ei oska kiita ega laita, ma ei jõudnud isegi ühte klaasi ära juua. Läksin ka sellelt peolt üsna varakult koju. Õnneks seekord oli pidu Tallinnas ja ei pidanud pead vaevama, et kuidas koju saaks. Aga mul läks eriti hästi, sest üks autoga kolleeg tahtis ka varem lahkuda ja viskas mind ka koju.
Tantsuks mängis jälle bänd ja seda ma ütlen, et need minu kolleegid on ikka tõelised tantsulõvid. Mind ennast nagu üldse ei huvita enam see muusika taktis väänlemine. Ma ei tea, äkki hakkan vanaks jääma. Samas, kui on tekkinud võimalus koos A.-ga natuke jalga keerutada, siis sellest ma kunagi ära ei ütle. Seega vist on pigem asi seltskonnas.
Aga selle päeva parim osa oli siiski koolituse osa.
Meenus veel, et seal koolitusel oli üks oluline teema see, et kohvinurga klatshi asemel peaksid inimesed üksteisega otse rääkima, mitte selja taga kiruma. Ma arvan, et meie firmas sellest soovitusest asja ei saa – klatsh käib edasi ja elevandid on endiselt toas. Aga sellele ma kirjutan küll kahe käega alla, et palju tervislikum on asjad välja öelda – võib minna hästi ja hiljem on üks stressiallikas vähem. Mul endal konkreetselt kahe kolleegiga oli paar situatsiooni (juba enne seda koolitust), kus ma pidasin vajalikuks välja öelda, mis mind (õigemini minu töö tegemist) häirib. Ja peale nendele asjadele tähelepanu juhtimist on vähemalt minul küll oma tööd parem teha ja lisaks ei hakka ma ka iga kord nende inimeste läheduses enam sisimas hambaid kiristama 🙂
Aga jah, kohvinurga klatsh käib meil edasi ja mina selles osas küll muutusesse ei usu.
Vot sellised üritused siis. Muud põnevat ei meenu 🙂
