I’m Blue..

Ja neid sinikaid hakkab nüüd siis igal nädalal tekkima või..?

Eelmise päritolu ma tuvastada ei suutnud, aga see üleeilne polnud isegi mitte libe tee. Küll aga oli konarlik ja külmunud muld väga valus maandumisplats. Ja kui käed on parajasti asjadega koormatud, siis ei saa seda maandumist ka eriti pehmendada. Nüüd on mul kaks sinist põlve. Sobiksin hästi viie aastase sugulasega koos lasteaias käima. Ta pidavat sealt pea iga päev sinise silmaga tulema (kust ta küll nii palju silmi võtab..). Sulanduksin kenasti sisse.

Huvitav, kas libeda tõttu kukkumine ka on talveplaanis ette nähtud..?

Hommikul, end vaevaliselt voodist välja ajades, sain teadlikuks faktist, et voodi ongi kõige armsam just sel hetkel, kui sa kindlasti pead ärkama. Kui ma ärkaks kell 7 laupäeval ja kuskile minna vaja poleks, siis ilmselt suudaks end sealt palju kergemini eemaldada. Aga just see äratusekõll ja teadmine, et PEAB ärkama, paneb voodist kümne küünega kinni hoidma. Nagu see 5 minutit (mis mõnikord kogemata ka 30-ks muutub) päästaks midagi.

Mõnikord (nagu näiteks täna) hooldan ma tööl küüsi. Ei laki, sest see tähendab üldjuhul siniseid sõrmi ja lakieemaldajat kaasas tassida ei viitsi. Kolleegidel oleks ka siis ilmselt ütlemist. Nendel küünehooldushetkeldel aga tuleb mulle tihti pähe mõte, et peaksin vist sekretäriks hakkama. Sest küünehooldus ei sobi kuidagi praeguse ameti juurde. Ja nii need küüned käest ära lähevadki, kuna kodus ei tule meelde või pole aega nendega tegeleda.

LISA: sinikatest veel niipalju, et tundub, et kätte on jõudnud hooaja eripakkumiste aeg (ka blogid kubisevad sinikatest).

Uus kampaania võiks kõlada umbes nii: Kas sinul on juba sinikas? Nüüd kaks ühe hinnaga!! Kiirusta!

/plakatit joonistama

0

0