Tänu laupäevasele sünnipäevale tuleb nüüd vist vähemalt nädal aega söömisest hoiduda. Lihtsalt heade asjadega kiputakse ikka liialdama. Nii läks ka seekord.
Eile aga otsisime välja suusariided, võtsime väiksed präänikud [loe: lapsed] kaasa ja läksime mäe peale. Suurema osa ajast tegelesin küll pildistamisega, aga sain siiski ka korraks suusad alla ja seejärel ka mäest alla. Püsti jäin ka. Et noh, sportimiseks seda vist lugeda ei saa, aga värske õhk ja ilus ilm olid väga abiks, kuigi mingil hetkel hakkas pakane sõrmedele-varvastele ullult liiga tegema. Eriti paigalseisjatele.
diktaator-präänik
Kõige väiksem präänik muidugi ullult ekspluateeris kõiki ülejäänusid. Lasi end kelgu peal mäkke vedada (ja hüüdis samal ajal veel: jookse!). Suuski, kui tal need parajasti jalas polnud, tassisid ka teised.
madallend
Suusatamisega on nüüd siis korras. Kui hästi läheb, saab kunagi korrata, aga vähemalt see üks kohustuslik kord on ära olnud:)
tõestatud – suusad all ja nähtamatud suusakepid käes.
Ja mu kass pole endiselt rääkima õppinud või pole tal mulle midagi öelda. Ma pidevalt küsin talt, kas ta tahab muga Tallinnasse kaasa tulla, aga ta ei vasta. Võibolla tahab veel mõtlemisaega.
Ja tänane jala tööletulek oli nagu ellujäämiskursus. Kõigepealt on ülesandeks jääda püsti, teiseks, kaevuda läbi hangede ja niiviisi tööle jõuda. Lisaks on teekond täis vastaseid, kes kõik tahavad sellel kitsalt sissetallatud rajal sinuga vastassuunas liikuda. Ülesandeks on siis võimalikult kuiva jalaga neist mööda pääseda. Tegelikult lõbus teekond. Jäin ellu. Näis kas tagasitee ka õnnestub.