Saan täna harjutada elu ilma telefonita. Või siis vähemalt suurema osa päevast pean ilma olema, sest ei taibanud seda hommikul lauanurgalt kaasa haarata. Esialgu käed veel ei värise. Kui nad seda teeks, siis see ka ilmselt oleks hoopis millestki muust tingitud.
****
Reedene puder ja õlled ajastasid end mingisuguse imeliku ja üliigava loengu ajaks. Meie laudkond vist ainukesena polnud seda kuulama tulnud. Ja mis krdi ütleja on üldse mingi suvaline tädike, kes teatab tähtsa näoga, et nema ei kuule ja et meie koligu mujale napsu võtma. Pesku siis kõrvad ära. Ma tahaks selliste tegelaste peale tuld sülitama hakata. Kuskil polnud ühtegi märget, et teised kraali külastajad peaksid loengu ajaks lahkuma või vait jääma. Need tropid, kes ei kuulnud, peaksid meile hoopis tänulikud olema, et pääsesid sellise jama kuulamisest.
Ahjaa, õhtu pärliteks olid Sisaliku lause “Sellele lahendusele on vaja leida probleem” ja Oliüksi poolt öeldud häälitsus, mis kõlas vist nagu “äbrääk??”. Põhjust, miks selline sõna(?) kostis, ma enam ei mäleta.
Kinno (One Missed Call) jäi küll minemata, aga see eest sai õhtul kolm filmi (Constantine, Cypher ja White Noise) ära vaadatud. Ja nad kõik meeldisid mulle. Ja selle Vastamata Kõne saab ka kindlasti lähipäevil ära vaadata.
****
Vanaema sai nüüd ka külastatud sünnipäeva puhul. Ilmselt nüüd jälle aasta või kaks sinna asja pole. Ja kasse käisin ka vaatamas. Nende juurde on mul kohe varsti jälle asja. Ma endiselt ootan, et mu kass rääkima õpiks. Siis ta saaks mulle öelda, kus ta tegelikult elada tahab ja kellega. Kuigi, kui ta tahab minu juures elada, aga Türil, siis me vist ei jõua kokkuleppele. Ja kui ta tahab elada Tallinnas koos minu ja Lottaga, siis ei jõua me emaga kokkuleppele, sest Lotta on ju tema kass. Uh, ma ei saa enda eestki otsuseid vastu võtta, ammugi siis teiste eest. Nii, et ikkagi parim, mis mu kassid teha saaksid, oleks rääkima õppimine.
