Seekord ei jõudnud isegi aasta viimasel päeval miskit kribada, sest ma suurema osa päevast koristasin kodu ja siis hakkas pea valutama ja mõtlesin, et noh, tore aasta lõpp küll – aga selle õhtu siiski päästis üks valuvaigisti. Aga korra jõudis peast juba käia läbi mõte, et veedan õhtu üksi kodus.
Nii õnneks ei läinud.
Muidugi probleem tekkis siis, kui ühe plaani asemele tekkis kaks ja teada ju see minu otsustusvõimekus.
Otsustavaks sai siis seekord minu tavapärane soov ärgata kodus. Ja see esimene valik oleks olnud kodust üsna kaugel – jala sealt ära ei tule ja taksodega oleks ilmselt keeruline olnud mitte ainult selle tõttu, et aastavahetuse õhtu, vaid ka selle tõttu, et taksod tihti kaugematesse nurkadesse ei taha sõita.
Seega valisin lähema koha, kuhu sai jala mindud. Ma muidugi kasutasin otseteed üle raudtee viadukti, mis pole just otseselt ülekäiguna mõeldud ja no edaspidi ma tean, et lumega ma sinna enam ei roni. Kole libe oli järsust mäest üles ronida, polnud naeltega saapaid ega terava otsaga jalutuskeppi ka võtta kuskilt. Ja ega alla tulek kah kergete killast polnud, kelk oleks ära kulunud. Tagasiteel juba võtsin vabamalt ja võtsin käed appi ülesronimisel ja alla tulingi “kelgutades”.
Aga aastavahetus kujunes toredaks nagu toredas seltskonnas oodata oligi. Minu jaoks eriti hea üllatus oli, kui külla jõudes märkasin seda sushihunnikut (ei suutnud ühtegi paremat sõna selle asemele mõelda:)) , mida perenaine parajasti valmistas.
Kuna mul on viimasel ajal tõsine sushisõltuvus tekkinud – alles mõned päevad enne aastavahetust olin juba uneski sushit näinud – siis juba see vaatepilt tekitas tunde, justkui oleksin paradiisi sattunud. Ja maitse oli sama hea, kui see asi välja nägi. Wasabi pasta oli küll selline, millist ma enne proovida ei ole saanud – ajas ikka köhima ja võttis silmist vee välja, sest harjumuspäraselt sai seda ikka lisatud mitte pisike tera, vaid ikka peale määritud.
Igatahes, kuigi teises külas ahvatleti maasika margariitadega, mis on ka alati ülihead olnud, oli mul siiski hea meel, et otsustasin koduläheduse ja sushi kasuks, kuigi sushi oli mu jaoks täielik üllatus.
Uue aasta saabudes vaatasime rõdul rakette ja tegime ka ise veidi tulevärki ja lõime klaase kokku. Ja kuigi ma üldiselt lumest puudust ei tunne, oli see päris tore, et lumi tol õhtul maha tuli – kõik nägi kohe väga ilus välja.
