Vahepeal on jälle väike kirjutamisvõlg tekkinud. Pole ju aega üldse, õhtud mööduvad kuidagi nii kiirelt ja nädalavahetused lähevad ka lennates. Ja kui siis aega on, siis ei tule meelde.

Aga siis “väike” kokkuvõte möödunud nädalatest ja muust.

Kui nendest hiljutistest intriigidest veel rääkida, siis need on praeguseks hetkeks justkui lahenenud, s.t. suhtlus ja läbisaamine on jälle taastunud, aga ega päris endine kõik ei ole. No ei suuda pärast neid intsidente enam sama pilguga neid inimesi vaadata. Ma ju mäletan neid asju, mida öeldi ja nende ütlemistega seoses jäi mulle mulje, et ma pole nende inimeste jaoks mitte keegi. Aga vähemalt suudan ma jälle suhelda nendega nagu iga teise tuttavaga.

Muidugi, kui need asjad olid n.ö. lahenenud, siis hankisin kohe endale ühe uue intriigi. No tundub, et ma kohe ei oska ilma olla – elu on vist liiga igavaks muutunud.
Seekord siis sain vist lõplikult ühest sõbrantsist lahti. Aga ma ei usu, et tast puudust tundma hakkan, sest ta oli selline pigem vana tuttav, kellega nagunii väga harva suhtlesin ja ega ma väga sellestki suhtlusest hoolinud, sest see koosnes põhiliselt sellest, kuidas tema on oma veebi või muude asjadega hädas ja siis mina talle muudkui tasuta nõu jagan  ja kuidas ta kõik minu pakutud ideed ära põlgab ja enda ideid superheadeks peab ja ikka järgmine kord jälle abi küsima tuleb.. üsna väsitav sõprus ja mulle tundus aina rohkem, et mind kasutatakse lihtsalt tasuta tööjõuna ära. Nii, et sellist sõprust nagu taga nutma ei  hakka. Win.

—
Vahepeal olen mitu head raamatut läbi lugenud  – peale ühe kolmeosalise ulmeseeria läbilugemist oli jälle tunne, et nii hea oli ja liiga kiirelt sai läbi ja tahaks veel mõnda järge. Nagu Videviku ja Harry Potteri raamatutega oli, et kui need lõppesid, siis tundus see täiesti vastuvõetamatu – sai ju mitu head aastat nendega veedetud, oodates järgesid ja teades, et tuleb aina juurde  ja siis ühel hetkel tead, et hoiad viimast raamatut käes ja ei suuda uskuda, et see ongi viimane ja enam pole midagi oodata. Selle kurvastuse leevendamiseks sai siis neid raamatuid korduvalt uuesti üle loetud.

—
Siis tulid pühad ja tormituuled. Torm tegi meie niigi lagunenud katuse olukorra veel hullemaks – s.t. hommikul peale seda esimest tormi avastasime, et katuse plekid on mööda katust laiali ja osad tagurpidi ja kõveraks keeranud end. Vaatepilt oli päris masendav.
Viimatisest katusekülastusest saati oli rooste ka väga hullusti levima hakanud ja pole üldse ime, et vihmase ilmaga sajab ka toas.
Õnneks oli ka vend maal parajasti ja kogusime väikse pundi kokku ja üritasime neid õhukeseks kulunud plekke uuesti kinni taguda. Muidugi esimene probleem oli see, et meil polnud suuri naelu üldse – õnneks õde leidis mõned, pidime lihtsalt kokkuhoidlikud olema, samas jälle ei tahtnud riskida, et torm selle katuse uuesti lendu viib – nüüd 2 päeva hiljem tundub, et naelad on püsima jäänud. Teine probleem oli see, et keegi pidi koguaeg nende lahtiste tükkide peal seisma, sest tuul oli endiselt väga tugev ja need plekid tahtsid aina lendu minna. Ja tegelikult kaks tükki lendaski alla naabrite hoovi, kolmanda lendu läinud tüki püüdsin kinni ja oleks isegi koos sellega peaaegu deltaplaani saanud mängida.
Nagu vähe veel selle katuse pärast muretsenud oleme, et see torm veel  ka asja pidi hullemaks tegema. Siiani ongi ta meil remontimata, sest lihtsalt pole seda raha, mille eest korda teha. Olen isegi kaalunud oma suusareisi ära jätmist, et seegi summa eraldada katuse jaoks. Aga selleks on nüüd ilmselt juba hilja nagunii.

—
Ahjaa, jõuludega seoses oli veel üks “üllatus”. Nimelt oli meil kokku lepitud, kes kellele kinke teeb, aga ilmselt tekkis seal väike segadus sellega, et mõnele sai kamba peale veel hädavajalikke kinke tehtud. Või pagan seda teab, miks nii läks – ju ma siis pole hea laps olnud –  aga mina ainukesena ei saanud seekord jõuluvanalt kinki. Natuke ootamatu oli küll. Õde kinkis küll enda kootud sokid mulle, nii et päris ilma siiski ei jäänud. Ja õnneks kinkide tegemise rõõm on kah rõõm, isegi kui eelarve on väike.

—
Naabritest ka. Kahtlustan, et novembri lõpus kolisid üles uued naabrid. Kindlaid fakte mul pole, aga ülemisel korrusel on mingi muutus toimunud. Tean ka seda, et eelmised kolisid sinna aasta tagasi, ehk kui oli tavapärane aastane leping, siis seda enam ei pikendatud peale kõiki minu kaebuseid.
Nägin kaks korda ka kolimisautot maja ees, aga seda ma ei tea, mis korterisse keda koliti. Ja ilmselt suurem kolimisaktsioon toimus nädalavahetusel, kui ma ise maal olin, muidu teaks kindlamalt ehk öelda.
Aga ma ei teagi nüüd, kas see on hea või halb. Hetkel tundub, et pigem hea, aga eks aeg näitab, mis harjumused neil sealt täpsemalt on. Esialgu olen märganud, et nad on ka hullud diskod, s.t. nad tulevad 7-8 paiku koju (eelmised tulid tavaliselt 11-12 õhtul ja elu käis 2-ni öösel), panevad muusika mängima  – kuulen pidevat bassi tümpsu, mitte muusikat. Olen juba korduvalt mõelnud, et palun neil bassi vähemaks keerata, sest no pidev tümin taustaks, kui tahaks kasvõi raamatut lugeda, või telekatki kuulda, on üsna häiriv. Samas, nad on vähemalt enam vähem öörahu ajaks oma diskod lõpetanud. Paar korda on olnud ka öiseid pidusid muidugi – nende osas on ka muutus.  Eelmistel oli nagu kellavärk, alustati 9-10 ajal, vahel varem ja kell 2 öösel tuli takso ja viis kamba minema. Ja siis saabus rahu maa peale, kuni järgmise diskoni.
Uute puhul ei tea veel, kas nad plaanivad ka iga nädal pidutseda ja mitu korda nädalas, eeldan, et sissekolimise puhul mingid peod on ja need ma elan üle. Aga nende peokell käib ka teisiti. Eelmisel laupäeval nad näiteks lõpetasid alles kell 4. Ja eelmisel esmaspäeval oli neil ka selline mürgel, et olin valmis juba omanikule teatama – see pidu lõppes neil küll õnneks 12 paiku, aga enne seda suutsid nad sellist kolinat ja lärmi teha, et ma kartsin vahepeal, et varsti sajavad läbi lae. Ja kui nad siis kell 12 kodust lahkusid, arvasin et  näen karja noori elevante majast väljumas, aga nägin vaid kolme noort inimest, 2 poissi ja 1 tibi. Tundus uskumatu, et nad kolmekesi suutsid sellist lärmi teha.
Aga jah, esialgu veel jälgin, et mis kombed neil on, kui lärmakad peod korduma hakkavad ja seda bassi ka iga päev kuulama peab, siis ikka pean jälle omanikuga sõnumeid vahetama hakkama.
Aga üsna kindel olen, et uued elanikud on need. Sammud on neil justkui veidi kergemad ja nad ei kõnni igal ööl kella 2-ni ringi. Ja ma eeldan muidugi, et omanik mainis neile, et all korrusel elab mingi närvihaige, kes talle öösel sõnumeid saadab:)

—
Tööst võiks ka kirjutada. Et mul saab jaanuris siin 4 aastat täis, mis on juba üle minu igasuguste rekordite – ühes kohas vastu pidada nii kaua pole mul üldiselt kombeks – üldiselt olen ju otsinud kiirelt uue koha, kui miski ei meeldi. Viimasel ajal siin väga ei meeldi mulle – paar ülbet inimest suudab kogu õhu ära rikkuda. Et ma olen päris tõsiselt mõelnud, et kas poleks aeg edasi liikuda. Mitte, et oleks kuskile liikuda, aga ma olen mõelnud, et kui pakutaks midagi uut, siis kaaluks tõsiselt. Samas, ma olen ka seda niipidi mõelnud, et kui ma siia nii kauaks olen jäänud, siis ju see koht mulle ikkagi sobib. Ja tegelikult on palju põhjuseid, mille nimel võiks veel mõnda aega halba seltskonda välja kannatada – see halb osa on ju vaid väiksem osa seltskonnast ja õnneks ma ei pea ju nendega väga palju suhtlema. Ja siis on veel selline võimalus, et see masu läheb veel hullemaks ja tehakse taas mingi koondamiste laine ja siis ma olen kindlasti jälle esimeste seas, keda ebavajalikuks peetakse – sellised hirmud on mul ka, sest korra on see juba juhtunud. Kusjuures ma mäletan veel seda aega, kui ma eelmisest kohast ära tulemist plaanisin ja käisin kahes kohas vestlusel ja mõlemad kohad olid valmis mind tööle võtma. Selles olen ma täiesti kindel siiani, et tegin toona, 4 aastat tagasi, õige valiku.

—
Aga tegelikult, mis siin ikka põdeda, 2012 pidi ju tulema maailma lõpp..