Täitsa huvitav, kui paljud asjad mõjutavad töötegemist või selle mittetegemist.
Alates siis sellest, et hommikul tööle jõudes kulub mul veel keskmiselt kaks tundi täielikuks ärkamiseks. Mõne töö saab isegi sellises olekus tehtud, aga üldiselt sellel kellaajal edeneb siiski kohvijoomine ja haigutamine kõige paremini.
Lisaks on tihtipeale häirivaks teguriks samas ruumis viibivad inimesed. Lihtsalt see, et nad seal on. Rääkimata sellest, et üsna tihti tullakse (teisest toast) mingi uue ülesandega mu jutule just siis, kui olen suutnud süvendeda mingisse olulisse ja kiireloomulisse töösse.
Kujutan ette, et ideaaltingimusel töötaks ma ühes helikindlas (aga kindlasti hubases) isiklikus toas ja selle toa uksele peaks olema võimalus riputada silt “mitte segada” ja muidugi oleks siis vajalik, et sellest sildist ka kinni peetaks. Helikindel aga sellepärast, et siis ei kuuleks mina teisi ja teised minu muusikat. Praegu kuulevad nad tihtipeale seda, mida ma klappides kuulan. Aga klapid ei ole ka alati parim lahendus. Millegipärast on mul mõnikord tunne, et ma oskan kõrvade kaudu hingata. Ehk siis, mida valjemaks muusika keeran, seda raskem on mul hingata. See võib muidugi olla tingitud ka sellest, et kuna muusika on nii vali, ma ümbritsevat enam ei kuule ja millegipärast hakkab mulle siis tunduma, et ma hingan liiga kõvasti. Ja siis, püüdes vaiksemalt hingata (teisisõnu vähem), tekibki seos kuulmise ja hingamise vahel..:) Ja see efekt tekib vaid kõrvaklappide kasutamisel.
Ülejäänud nädal ja võimalik et mitu järgmist on planeeritud uue traileri tegemisele. Siit ka see keskendumisjutt. Eelmisel korral tegin seda nii, et päev otsa tegin töötegemisenägu ja siis läksin koju ja hakkasin tööd tegema. Ja kõige paremini edenes see just öösel. Nagu mul juba raamatulugemise pärast poleks neid unetuid öid piisavalt. Kujutan ette, et nüüd hakkan iga mõttepausi ajal (ehk kui ideed mind täiesti maha jätavad) blogima. Selleks pole ju ideid vaja, selleks on vaid vaja natuke rasket elu kurta;)
