Turbotigu


et juunis ei valitseks tühjus..

Viimasel ajal on kirjutamisega ikka üsna kehvasti eksole.. juuni juba ammu käes ja juuni peal on tühjus. Mul on alati muidugi vabandused ka varrukast võtta.. et ei viitsi jne. Aga tegelikult on ka üsna kiire old koguaeg ja mul pole isegi olnud meeles, et mul on blogi, isegi statistikat ei viitsi jälgida – pealegi samad näod ikka igapäevaselt loevad, kui mõni juhuslikult eksinud poolakas või türklane välja arvata.
Vahel, kui toimub midagi huvitavat või miski mind endast välja ajab, tahaks küll seda jagada, aga kui seda kohe ei tee, siis hiljem ei ole meeles või pole enam tahtmist/vajadust.

(Nagu näha kirjutan ma viimasel ajal põhiliselt sellest, miks ma üldse ei kirjuta..)

Täna ma muidugi jälle vajasin väikest väljaelamise minutit – boksikott oleks ka aidanud, aga kuna seda pole, siis sai jälle tehtud üks paroolialune sissekanne. Nii, et tundub, et minu puhul on selle kirjutamisega nagu tööga – kui teda pole, siis pole üldse ja kui on, siis on liiga palju.

Praegu ongi tööd kole palju, õhtuid sisustan kah tööga, ja ilmselt ka tulevase nädalavahetuse – aga ma kavatsen sinna mahutada ka rattasõitu (mul on nüüd isiklik ratas, ainult ma ei suutnud teda veel peale transporti päris kokku panna). Ja koguaeg on jube väsimus ja tüdimus peal. Ja juhe on suure osa ajast koos, sest nii palju asju on vaja korraga teha.. Ütleme nii, et ma tunnen puudust sellest vabast ajast, mis mul varem oli.

Vahepeal sai käidud kinos (The Runaways), Põlvas sünnipäeval, samal õhtul Äksis sünnipäeval. Seekord ma sõitsin üsna õiget teed pidi, mitte küll seda, mida ma planeerisin, aga ma ei viitsinud seekord kaarti lugeda ja sõitsin siltide ja vaistu järgi. Ja kuigi hetkeks ehmatasin ära, et olen valel pool järve, saabus üsna peatselt selgus ja heameel ühe vasakpöörde üle.. mille tegemata jätmisel oleksin ilmselt ikka kuskile ida-virumaale lõpuks jõudnud.
Seekordne pidu oli tõesti varasemate aastatega võrreldes veidi väiksem nagu lubati. Mõnusam sellevõrra ka. Sääski oli muidugi kohal palju ja suurem rahvamass oleks ehk nende nälga rohkem vaigistanud. Aga meil oli muidugi igasugu vahendeid ka nende vastu ja tavapärasest rohkem nad ei häirinud. Vähemalt lõkke juures.

Üle tüki aja lõunas käia oma autoga oli väga mõnus. Kuigi teel sinna oli ema ka autos ja tal on kombeks lobiseda palju. Ma ise eelistan muusikat kõvasti kuulata ja rooli peal trummi mängida:)
Pühapäevasel koduteel sai veel tehtud üks sünnipäevapeatus.. Et siis kolm sünnipäeva kahe päevaga ja isegi pohmelli pold:)

Põlvast sain omale ratta. Nimelt on vend mulle pidevalt raha võlgu. Ma ei tea ise ka, mis ime läbi ma oma poolikust palgast veel talle suudan laenu anda. Ilmselt asi selles, et laenan talle alati kuu alguses ja siis kuu lõpus on endal häda käes, ja siis nõuan võlga sisse jälle. Alati ei õnnestu ja siis on ikka hull kokkuhoiureziim. Muidugi tänu sellele olen jälle avastanud, et endatehtud söök on ikka päris hea ja tuleb palju odavam. Ja kui sellega juba ära oled harjunud (jälle), siis ei tule poes enam meeldegi valmistoidu poole vaadata. Vahel vaid need lõhnad seal toiduosakonnas sunnivad vaatama korraks..
Seekord siis pakkusin, et ostan vennanaise ratta ära, et siis ta pääseb oma sellekuise võla tagasimaksmisest ja saab veel veidi lisaks – aga järgmisel kuul. Tema oli nõus ja tibi oli ka nõus, kuigi seda ma ikka tükk aega põdesin ja uurisin korduvalt, kas ta ikka kindel on. Mulle lihtsalt vahel tundub, et vennanaine liiga kergekäeliselt annab oma asju ära mulle. Ma ei taha ju mingit väljapressija kuulsust omale.

Venna laps on kõvasti kasvanud kuu ajaga. Nii asjalik väike jõmm, vaatab hoolega otsa ja naeratab.. ma ei teadnudki, et kahe kuu vanused põnnid nii asjalikud oskavad olla.

Nii, korras, nüüd peaks jälle nädala jagu vaikust välja teenitud olema:)


Posted

in

by

Tags: