Ma vist ei ole elus enne nii suurt surmahirmu tundnud, kui kolmapäeva ööl vastu neljapäeva. Kirjutasin isegi öösel testamenti, sest ma polnud kindel, kas ma hommikul üles ärkan.
Otsisin internetist oma sümptomitele selgitusi ja järeldasin, et mind on tabanud paanikahäire või infarktioht. Või kurat teab mis.
Tegelikult oli mul päeval ka korraks tõsine hirm oma elu pärast, kui taksoga Nõmmele sõitsin. Taksojuht nimelt tegi selliseid manöövreid, et mõtlesin tänuga turvavöö olemasolule. Kiirus oli tal pidevalt üle lubatud normi, ringteele sõitis nii, et teisele peaaegu ette ja siis kummide vilisedes ringilt välja ja korra üritas teha ka möödasõitu, kui teine auto vastu tuli. Igatahes oli see kogemus väga hull ja tänasin õnne, et sellest autost eluga pääsesin. Ja edaspidi pean ilmselt kasutama teisi taksosid või mainima, et seda taksojuhti ei soovi – õnneks tean ta eesnime.
Võimalik, et see vahejuhtum mõjutas minu öist (õigemini see kestis eilse õhtuni välja, aga tasapisi hakkas parem) tervisejama. Aga põhiline mõjutaja ilmselt oli kuumuse ja veini koosmõju. Käisin nimelt sünnipäeval ja seal sai päikse käes istuda ja päris palju veini ära juua. Nii, et võib-olla oli see mingi erikujuline pohmell. Tavapohmellile omased tunnused puudusid täielikult.
Igatahes tundsin ma öö läbi end nii halvasti, et käisin pool ööd ringi – magada ei olnud võimalik – , vahepeal aknal õhku hingamas, vahapeal elutoas pikutamas, sest seal ei olnud nii palav. Vahepeal kirjutasin testamenti, lootuses, et seda legaalseks dokumendiks loetakse ja lootuses, et seda vaja ei lähe.
Lootsin, et hommikuks on see möödas, aga ei. Pidasin kuidagi selle eilse päeva tööl vastu ja otsustasin, et kui reedeks ka pole parem, siis pöördun arsti poole.
Eile ei pidanud ma veel arsti tüütamist vajalikuks, kuna eile siiski tundus, et asi paraneb ja lisaks ei tahtnud ma arsti tüüdata, juhul, kui see peaks pohmelliks osutuma. Ja arvestades, et täna justkui poleks mingit jama olnudki, arvan, et tegin õigesti. Kuigi mul on viimaste nädalate jooksul olnud veel selliseid seletamatuid nõrkusehetki. Üks oli küll otseselt seotud doonoriks käimisega, aga teised on müstika.
—
Eelmisel reedel käisin Põlvas. Kahtlustan, et tee peal tehti pilti, aga ühtegi trahvi teadet pole tulnud. Ehk nägin valesti.
Reedel on vist Tallinn-Tartu maanteel olenemata kellaajast pidevalt tipptund. Igasugu hulle oli tee peal. Kui ma mõne ebastabiilse kiirusega sõitva jobu taha jäin sõitma, siis ise ma vähemalt võtsin tee serva ja korra isegi pidasin kinni, et lasta rong mööda, aga oleks siis mõni neist troppidest kellelegi teed andnud – seda ei ole, ikka sõidetakse uhkelt keset teed ja gaasipedaal leitakse siis, kui keegi mööduma hakkab. Korra oli ikka selline napikas ka, et tropi taha kogunenud juhid olid vist juba täiega närvi aetud ja hakkasid oma möödasõite siis tegema, kui vastu tuli mitu autot. Vot sellised asjad ajavad mind marru – nii närviline ei saa ju ometi olla, et oled valmis 10 inimest selle pärast teise ilma saatma. Selle pärast ma ise alati ka tee serva tõmban, et mingu parem ohutult mööda, mul pole oluline sõita kõige ees. Kõige taga tundub palju ohutum sõita, hoian sellist pikivahet, mis mulle sobib ja ei pea koguaeg peeglist jälgima, mis imetrikke tagumine sõitja teha plaanib.
Põlvas sai ka natuke veiniga liialdatud ja siis laupäeva hommik oli natuke raske. Kui juba parem hakkas, siis hakkasin oma abilise kohustusi täitma. Pool päevast tükeldasin kõikvõimalikke asju ja vahepeal olin lapse valves. Selline toimekas päev oli.
Hiljem, kui sai teistega väljas istuda, ja mingil hetkel venna tähelepanu ta väiksemale lapsele juhtisin, ütles vend, et vaadaku ma ise ta last, et mis ma passin niisama… ma tõsiselt solvusin selle peale, arvestades et pool päeva olin tema lapse sünnipäeva tarbeks köögi toimkonnas olnud. Ja mismõttes nagu mina pean nende last valvama, kui mõlemad vanemad sealsamas. Igatahes, selliseid asju ma ei kannata. See ei kõlanud ka nii, et oleks saanud naljana võtta. Tekkis kohe tahtmine ära minna sealt ürituselt. Aga jäin veel natukeseks, ootasin ära, kuni ülejäänud famiilija ka kohale tuli ja kuna selgus, et minu autoga peab neist üks tagasi tulema, siis ma pidin natuke kauemaks jääma. Aga noh, kannatasin ära. Mõnda aega nüüd muidugi vist Põlvasse minna ei taha.
Tartus toimuvale sünnipäevale otsustasin täna mitte minna. Jään üldse pealinna. Koristan tuba, loen raamatut ja olen asjalik ja kui ilm ja aeg lubavad, siis sõidan rattaga ja teen ühe ammuplaanitud külaskäigu teoks.
