Täna tuli mõte, et kirjutaks oma eelmistest töökohtadest. Nendest, mille kohta ma enam isegi ei mäleta, mis aastal ja kui kaua sai oldud. Päris kõik neist ei ole mu CV-s vist kirjas. Mul oligi täna tegu meenutamisega, kas mu esimene töökoht Tallinnas oli ühes reklaamifirmas – kes oleks võinud arvata, et see valdkond mind edaspidi saatma jääb, kui ise samal ajal ülikoolis arvuti- ja süsteemitehnikat üritasin õppida – või Tallinna Autobussikoondises.
Aga jah, ma kirjutan ainult Tallinna töökohtadest, sest kõiki karjas käike ja heinategusid ma küll enam meenutada ei suuda, mida lapsena suviti teha sai.
Kuna blogimisajalugu ulatub 2004 aasta sügisesse (Tegelik blogimine algas varem, aga seda esimest enam ei eksisteeri. Ei jõudnud ka bakupi teha, enne kui seal keskkonnas see värk tasuliseks muutus ja ma oma kontost loobusin. Ära olin sealt juba varem kolinud), siis sellest alates suudan oma töökohtade üle suht head ülevaadet omada. Emotsioonid, mis nende töökohtadega kaasas käisid, ei ole ju CV-s kirjas.
Täna just avastasin jälle, kui kasulik on omada blogi, eriti kui mälu pole kiita:) Nimelt üritasin meelde tuletada, mis ma eelmise aasta jaanipäeval tegin ja blogi abiga saingi vastuse. Järgmisel nädalal siis ootab jälle see suur küsimus ees, et mida teha ja kuhu minna. S.t. mida teha, polegi küsimus, küsimus on, kus ja kellega:)
Aga see läks nüüd teemast mööda.
Töökohtadest siis.
Austaks näiteks sellest reklaamifirmast. See oli nii lühiajaline töö, et ei tasuks isegi mainimist, kui sellega poleks kaasnenud veidrat töösuhte lõppu.
Kui ma õigesti mäletan, sain seal firmas tööl käia kaks kuud. Kuna mul töökogemust polnud, siis plaan oli, et esialgu jälgin, mis teised teevad, aitan kus vaja ja õpin, samal ajal tegelesin siis ka kontori haldamisega. Mulle jäi igatahes hea mulje, töö tundus õpitav ja huvitav, seltskond väike ja tore. Aga jah, kaheks kuuks seda rõõmu oli.
Ma tean, et seal bossil (kes oli mingi noor nolk, mu venna tuttav vist) olid kellegagi mingid lahkarvamused, ma ei mäleta, miks see tüüp seal käis ja kas ta oli kuidagi firmaga seotud, aga tema tulekut ei oodatud. Ja mingi kahtlus mul on, et just tema tõttu see asi seal kinni pandi.
Ühel hommikul läksin tavapäraselt tööle ja kontorisse sisse enam ei saanud. Kuskilt sain infot, et firmat enam pole ja omanik (oli ta nüüd omanik või lihtsalt juhtis seda asutust, kes seda mäletab..) on kuskile kadunud. Tegelikult ta ilmselt polnud kadunud, aga jalga lasknud. Ja nii see asi lõppeski.
Ei mingit palka, ei mingit tööd. Ja hulk minu tolle aja lemmikmuusikaga cd-plaate jäi sinna kontorisse ja neid pole ma enam kunagi näinud. Tol ajal oli minu jaoks see ikka suur kaotus. Lisaks sellele, et palka ei saanud.
Mingi osa rahast ma sain kunagi hiljem kuidagi venna kaudu kätte, ma ei tea, mismoodi tal see õnnestus. Ja ma ei teagi, mis värk selle firmaga lõpuks oli ja mis juhtus.
Otsustasin ikkagi, et kontrollin oma allikaid ja tuvastasin, et see töökoht jäi ajavahemikku 1997 detsember kuni 1998 veebruar.
Ja Bussikoondise töö oli enne seda. Aga sellest siis juba mõnes järgmises sissekandes, sest täna ma plaanin vara magama minna. Ja kell on juba kümme.
Eile öösel nimelt ei suutnud ma kuidagi magama jääda ja lugesin siis ajaviiteks raamatut kella kolmeni öösel ja täna olen päev otsa kohutavalt väsinud olnud. Muidugi see väsimus kaob tavaliselt müstiliselt, kui olen koju jõudnud. Aga sellegi poolest. Ma tean, et kui ma lähen praegu n.ö. magama, siis on lootust, et tunni pärast suudan ma raamatu käest panna:)
